Eesti kunstimaailma üks tuntumaid naisi, Signe Kivi, seisab sel aastal jõulude ajal silmitsi millegagi, mida ta polnud kunagi varem pidanud ette kujutama: ta peab vastu võtma pühad ilma oma pikaajalise elukaasata, abikaasa Kalju Kivita, kes lahkus sel suvel 74‑aastasena. Tavalised jõuluõhtud pere keskel, mis olid aastakümneid täis soojust, naeru ja koosolmist, on asendunud vaikse, kuid siiski sügava tähendusega üksindusega.
Kui tavaliselt tähistas Signe jõule koos Kalju ja perega, olles sageli kahe vahel – vahel vaid nemad kahekesi, kui lapsed olid oma peredega kusagil mujal –, siis seekord on pilt sootuks teistsugune. Ta ütles, et tal on plaan jõuluõhtul külastada Kalju haua, viies kaasa mõtteid ja mälestusi, mis tal on sellest mehest, kellega ta jagas elu ligi neljakümne aasta jooksul. See samm ei ole kergemeelne ega lihtne; see on akt,, mis kannab sügavat alandlikkust elu ees ja kätkeb endas valu ja ilu segust tunnet.
Signe sõnul tuleb elu sellistes hetkedes kohaneda, olukorda aktsepteerida ja lubada endal olla nii kurb kui ka tänulik üheaegselt. Ta lisas, et kuigi raske on mõelda sellele, et tema kõrval enam pole inimest, kellega ta pikki aastaid jagas igapäevaseid rõõme ja muresid, on see kindlasti aeg, mil mõelda tagasi kõigile nende ühistele hetkedele. Fotod, mille nad koos on teinud – olgu need rõõmsad või argised – on saanud sel jõuluhooajal Signe jaoks erilise tähenduse. Nende vaatamine, iga naer ja igatsenud pilk, toob kaasa mõtteid nii armastusest kui ka tänulikkusest elu eest.
Ta tunnistas, et pühadeaeg ei ole ainult aeg pidamiseks või traditsioonide järgimiseks, vaid võib olla ka aeg sisemiseks dialoogiks iseendaga – hetk, mil tuleb mõelda kellegi puudumisele, kellega oled jaganud nii palju mälestusi, ja samal ajal tunnistada kõike seda ilu, mida elu on talle andnud. Signe peegeldas, et mõnikord võib isegi kõige valusamate tunnete keskel leida ilu, sest sellised momendid panavad kõik muud mõtted seisma ja annavad uue tähenduse sellele, mida tähendab tõeline alandlikkus elu ees.
Tema sõnad ei kannata tühje lubadusi ega pealiskaudset optimismi – seal on ausus, valu ja midagi, mis kõnetab paljusid, kes on võtnud ette sarnase teekonna. Signe ei räägi pelgalt mälestamistest, vaid sellest, kuidas elu on meid kõiki kujundanud, isegi läbi kõige rasketest hetkest läbi minnes. Selle aasta jõulud on tema jaoks kindlasti teisiti kui kunagi varem, kuid võib‑olla on just nende fotode ja mälestuste vaatamine see, mis valmistab teda ette uueks aastaks, mille algus on täis nii puudutusi mälestustest kui ka lootust, et elu ilu ja väärtus on midagi, mida ei saa võtta iseenesestmõistetavana.
