Anne Veski nimi tõmbab Eestimaal endiselt tähelepanu nagu magnet – mitte aga sensatsioonide tõttu, vaid hoopis tänu sellele, kuidas ta on oma elu ja karjääri paika pannud. Teda ennast ei köida need skandaalid, millest nii paljud artistid tihti räägivad või mida väljamõeldakse. Tema sõnul pole tal neid vaja olnud, sest ta on alati teadlikult hoidnud fookust oma töö ja personaalse heaolu peal.
Vestluse alguses tõdeb Anne, et isegi kui teda ei ole pikalt nähtud, on tema esinemiste tempo jätkuvalt hoogne – iga nädal on täis esinemisi, kuigi ta on otsustanud mitte laulda hilisemates öötundides ega võtta vastu igasuguseid pakkumisi. Tema põhimõte on lihtne: austada nii ennast kui ka publikut, kes vajab puhkust ja energiat.
Kui ajakirjanik proovib teda fotosessioonide ja koduse väljanägemise teema peale nentida, vastab Anne kindlalt, et artist peab alati välja nägema professionaalne. Ta ei taha, et tema avalik kuvand puruneks mingite juhuslike kaadrite pärast. Vestluses kerkib esile ka teater – Anne räägib, kuidas ta armastab Draamateatrit ning et tegelikult on teatrietendustest palju õppida. Ta nimetab mõnda lavastust väga hingelähedaseks ja rõõmuga meenutab oma teatrielamusi.
Küsimus Jaak Joala ja teatud staaride valikute kohta ajab Anne naerma ning ta palub vältida spekuleerimist teemadel, millest ta ise palju ei tea. Ta ei karda ka tunnistada, et on kohtunud suurte nimedega muusikamaailmas, aga neist ei ole ta saanud lähedasi sõpru – suhtlus on pigem viisakas ja tööle orienteeritud.
Anne räägib ka aegadest, mil kontserdid olid intensiivsed ja vahel tuli esineda mitu korda päevas, ent ta rõhutab, et selline tempo ei saa pikalt kesta. Ta meenutab üht päevit, mil nad andsid Nõukogude Liidus neli või viis kontserti, sest tähtsad sündmused nõudsid seda.
Vestluses kerkib esile ka muusika ja tekstide tähtsus – Anne leiab, et iga laul peab olema mõtestatud. Popmuusika ei ole tema jaoks lihtsalt taust, vaid see, mis inimesi ühendab ja saadab läbi elu. Ta nimetab mitmeid laule ning räägib oma lugudest koos Tõnis Mägi ja teiste artistidega.
Allaa Pugatšovat ja teisi välismaiseid staare meenutades ütleb Anne, et nad tunnevad üksteist, kuid ei ole lähedased – kontserdid ja töö on see, mis ühendab, mitte glamuur ja kuulsuse tagamaad.
Oma au ja tunnustuse kohta ütleb ta humoorikalt, et inimesed vaatavad teda sageli “mammana“, kuid tegelikult on see roll, mida ta on aktsepteerinud armastusega. Tema pereelu, lastega seotud rõõmud ja see, kuidas ta on suutnud leida tasakaalu eraelu ning muusikukarjääri vahel, on tema jaoks tähtsad ja tähendusrikkad.
Vaatamata kõigile saavutustele pole Anne lasknud nostalgiat enda elu juhtida – ta vaatab alati tulevikku ja planeerib oma tegevusi ise. Ta meenutab Rapla ridu ja noorusaegu kui toredaid, kuid ei lase neil end pidurdada. Tema loodud radadel ja plaanides peitub eneseusk ja soov edasi liikuda ilma liigsete draamadeta.
Vestluse lõpus tõdeb ta, et küllap on kõik, mis elus juhtunud, olnud õppetund – alates muusikatundidest ja klaveriharjutustest kuni 33 riigis esinemiseni. Tema filosoofia on selge: see, mis on kahe kõrva vahel, on igaühe enda teha. Ta soovitab hoida pead tasakaalus, võtta elu vabalt ja lasta helgematel hetkedel juhtida sind edasi.
