Eesti korvpallur Henri Drell tegi midagi sellist, millest paljud ainult unistavad. Kui ta noorena kuulutas enesekindlalt, et jõuab kunagi maailma tugevaimasse korvpalliliigasse, vaatasid paljud teda skeptiliselt. Täna on aga 24-aastane mängija juba astunud NBA parketile ja saanud kogeda elu, millest räägitakse legende.
Drelli lugu algab Tallinnast, Kristiine linnaosast, kus ta esimest korda korvpallitrenni läks vaid üheksa-aastasena. Nagu paljudel teistelgi lastel, oli ka temal suur unistus – saada korvpallitäheks. Ta hakkas kiiresti silma kohaliku klubi Audentes ridades ning hiljem tuli edu juba Kalev/Cramo meeskonnas, kus võideti karikaid ja medaleid.
Noorus polnud siiski ainult sport. Drell meenutab ka üht üsna pöörast seika lapsepõlvest, kui ta koos sõpradega arvas, et üks vana maja on maha jäetud. Poisid loopisid aknaid kividega, kuni äkki jooksis majast välja mees noaga ja kutsus politsei. Nii lõppes nende seiklus politseiautos ja ülekuulamisel – sündmus, mida ta siiani ei unusta.
Korvpallis läks aga kõik kiiresti edasi. Juba 15-aastaselt märkasid teda välismaised klubid. Kuigi pakkumisi tuli nii Itaaliast kui Hispaaniast, sõlmis ta 2016. aastal lepingu Saksamaa tippklubiga Brose Bamberg, kus ta alustas noortesüsteemis. See tähendas noorele sportlasele rasket otsust – lahkuda kodust ja sõpradest ning kolida teise riiki.
Tema vanemad, endised korvpallurid Marelle Grünthal-Drell ja Harri Drell, mäletavad seda hetke siiani. Poja Saksamaale jätmine oli kogu pere jaoks emotsionaalne: silmad olid pisaraid täis nii vanematel kui ka noorel mängijal. Kohanemine võttis aega, telefonikõned kodustega muutusid igapäevaseks ja distsipliin oli nüüd elu keskpunkt.
Hiljem viis karjäär ta Itaalia kõrgliigasse klubisse Victoria Libertas Pesaro. Sealne periood ei olnud aga lihtne. Treenerivahetused ja pingelised suhted meeskonnas tähendasid, et Drell istus sageli pingil. Fännide kriitika muutus nii tugevaks, et ta on hiljem tunnistanud – sellest ajast on tal siiani õudusunenägusid.
Need aastad olid tema sõnul kõige raskemad. Ta tundis end justkui pimedas augus ja mõtles isegi karjääri lõpetamisele. Kuid ta ei andnud alla. Agentuuri vahetus tõi uue võimaluse: kutse USA G-League’i klubilt Windy City Bulls, mis on Chicago Bullsi farmmeeskond.
Ameerikas algas uus peatükk. Kuigi elu G-League’is pole nii luksuslik kui NBA-s, sai Drell seal mänguaega ja võimaluse tõestada oma väärtust. Ta paistis silma eriti kaitsetööga – oskusega vastastelt pall ära võtta ja mängu tempo muuta. Samal ajal esindas ta ka Eesti koondist ning tugevad esitused Euroopa meistrivõistluste mängudes tõid talle rahvusvahelist tähelepanu.
Siis saabus päev, mis muutis kõik. Treener kutsus ta kontorisse. Drell arvas, et tuleb halb uudis ja ta peab koju naasma. Selle asemel teatati talle, et Chicago Bulls pakub talle NBA lepingut. Noore eestlase esimene reaktsioon oli uskumatuse ja naeru segu – ta arvas, et tegemist on naljaga. Kuid see polnud nali.
märtsil tegi ta ajalugu, saades alles teiseks eestlaseks, kes NBA väljakule pääsenud. Debüütmängus viskas ta oma esimesed punktid ning hiljem ühes kohtumises koguni üheksa punkti, lisades ka lauapalle ja vaheltlõikeid.
Praegu on tal kahepoolne leping, mis tähendab, et ta liigub vajadusel NBA ja G-League’i vahel. See ei vähenda aga kogemust, mida ta iga päev saab – treeningud maailma suurimate korvpallitähtedega.
Drelli sõnul on üks asi teda eriti üllatanud. NBA superstaarid, keda fännid näevad peaaegu müütiliste tegelastena, on tegelikult täiesti tavalised inimesed. Ta on sõbrunenud mitme meeskonnakaaslasega, sealhulgas Andre Drummondi, Jevon Carteri ja Javonte Greeniga.
Kuigi NBA maailm tähendab luksushotelle, eralennukeid ja tohutuid areene, ei pea Drell end veel suureks staariks. Ta tunnistab ausalt, et peab endiselt poes hindu vaatama. Tema jaoks on kõige tähtsam alles ees – püsiv koht liigas ja võimalus tõestada, et ta kuulub sinna päriselt.
Ja kõigi kahtlejate kohta ütleb ta nüüd lihtsalt: paljud ütlesid, et ta ei jõua kunagi NBA-sse. Aga ta jõudis.
