Andres Dvinjaninov on aastaid olnud laval ja ekraanil nähtav nimi, kuid tema sõnul ei peitu tõeline rahulolu mitte tempokas elus, vaid oskuses aeg maha võtta. Ta räägib oma igapäevaelust nii, nagu seda tunnevad vaid need, kes on õppinud päriselt hetke nautima.
Kevad on tema jaoks eriline aeg. Päike, linnulaul ja maaelu rahu loovad tunde, mida ta ei vahetaks millegi vastu. Hommikud algavad looduse helidega – rähn toksib ja õhk tundub kergem. Sellises keskkonnas tekib tunne, et kõik ongi korras ja elu liigub just õiges rütmis.
Ta ei kiirusta. Vähemalt mitte enam. Tema sõnul on kiirus illusioon, mille inimene ise loob. Ta usub, et igaüks määrab oma tempo ise ning isegi siis, kui tundub, et on kiire, tasub teha vastupidist – aeglustada. See on tema isiklik reegel, mis aitab hoida tasakaalu.
Kuigi sügisel oli tema graafik tihe ja täis esinemisi, naudib ta praegu rahulikumat perioodi. Ta mängib jätkuvalt lavastuses „Vanuse viiskümmend varjundit“, kuid ei torma uute projektide poole. Vana ja tuttav materjal pakub talle siirast rõõmu ning võimaldab keskenduda sellele, mis on juba hästi toimiv.
Hiljuti külastas ta Tartu lähedal Vooremäge, kus valmistutakse suveteatri lavastuseks „Ukuaru“. Kaunis männimets ja looduslik keskkond loovad lavastusele erilise atmosfääri. Kuigi ta ise seda ei lavasta, on ta projektiga seotud ning ootab rahulikult, millal töötempo kasvab.
Teatrijuhina tunnetab ta samuti, et keerulised ajad on jäänud seljataha. Inimesed tulevad taas etendustele ja saalid täituvad. See loob tunde, et elu liigub õiges suunas, isegi kui maailmas toimub palju, mis paneb mõtlema.
Lisaks teatrile on ta jõudnud ka filmiekraanile. Ta osales soomlaste õudusfilmis „The Twin“, mis on leidnud tee kümnetesse riikidesse. Ta on filmi ise näinud ja tunnistab, et see jättis talle hea mulje – pingeline ja kaasahaarav lugu, mis suudab vaatajat hoida.
Kui rääkida sellest, mis teeb päeva tõeliselt heaks, siis tema vastus ei ole üheselt määratletav. Mõnikord piisab edukast tööpäevast, teisalt aga lihtsatest tegevustest. Näiteks maal tegutsemine – saagimine, koristamine või lõkke tegemine – annab talle erilise rahulolu. Päeva lõpetab ta sageli saunaga ja ujumisega, isegi talvel.
Tema energiaallikad on lihtsad, kuid tähenduslikud. Mootorrattaga sõitmine, paadiga Emajõel kulgemine või lihtsalt naabritega aja veetmine toovad silmadesse sära. Need hetked ei vaja suurt planeerimist, vaid pigem spontaansust.
Reisimine on samuti oluline osa tema elust. Hiljutine reis Hispaaniasse ja Tenerifele tõi uusi elamusi, kuid kõige väärtuslikumaks peab ta siiski hetke, kui saab tagasi koju. Just siis mõistab ta, kui hea on olla oma keskkonnas.
Tulevikust rääkides ei soovi ta palju. Tema jaoks piisab sellest, kui maailmas valitseks rahu ja inimesed saaksid elada turvaliselt. Ta ei tee suuri plaane ega püüa kõike ette näha. Pigem usaldab ta elu kulgu ja usub, et asjad juhtuvad siis, kui nad peavad juhtuma.
See ongi tema filosoofia – mitte joosta elu eest, vaid lasta elul enda juurde tulla.
