See, mis juhtus, jättis esmalt kõik vaikseks. Kodusaalis, kus Tartu pidi tegema kindla sammu edasi, muutus kõik ootamatult õudusunenäoks. Meeskond, kes juhtis kindlalt 2 : 0, libises käest ära ja kaotas lõpuks 2 : 3. Kõige valusam hetk saabus otsustavas geimis, kus tabloole jäi seis, mida on raske isegi uskuda – 0 : 15. See oli löök, mis oleks võinud murda igaühe.
Aga just sellistel hetkedel sünnib midagi enamat kui lihtsalt sport. Tartu ei jäänud pikalt kaotuse sisse kinni. Ei olnud aega haletseda ega vabandusi otsida. Juba järgmises mängus, seekord Tallinnas, tuldi platsile täiesti teistsuguse energiaga – nagu oleks eelmine katastroof neis midagi käivitanud.
Mäng Selver x TalTechi vastu kujunes hoopis teiseks looks. Seekord ei olnud kõhklusi, ei olnud murdumist. Tartu võttis kohe kontrolli ja hoidis seda lõpuni. Kolm geimi järjest – 21 : 21 : 24 – ja tablool kindel 3 : 0. See ei olnud lihtsalt võit, vaid sõnum: nad ei ole kadunud, nad ei ole alla andnud.
Kontrast kahe mängu vahel oli terav. Ühel hetkel täielik kokkuvarisemine, järgmisel hetkel külm ja kindel domineerimine. See pani mõtlema, kui kiiresti võib spordis kõik muutuda ja kui õhuke on piir kaotuse ja triumfi vahel.
See võit ei toonud ainult revanši, vaid viis kogu poolfinaalseeria otsustava mänguni. Kõik taandub nüüd ühele kohtumisele, kus selgub, kes liigub edasi ja kelle teekond lõpeb. Pinged on maksimumis, panused kõrgemad kui kunagi varem.
Tartu jaoks ei ole see lihtsalt mäng. See on võimalus tõestada, et isegi kõige valusamast kukkumisest saab tõusta ja tagasi tulla tugevamana kui enne. Ja pärast seda, mis juba juhtunud on, ei julge enam keegi ennustada, mis järgmiseks juhtub.
