Kutioru sügavate metsade vahel, kus aeg tundub peatuvat ja loodus kõneleb omaenda keeles, elab mees, kelle maailmapilt on sama kirev ja sügav kui tema looming. Kunstnik Peeter Laurits on leidnud oma pelgupaiga paigas, mida paljud peaksid ehk liiga üksildaseks, kuid tema jaoks on see koht, kus olemise tuum muutub kristallselgeks. See ei ole lihtsalt elukoht, vaid filosoofiline valik, mis sunnib vaatama otsa kõigele sellele, millest linnakäras püütakse hoiduda või mida mugavusega looritada.
Laurits ei pelga rääkida teemadel, mis tavaliselt seltskonnavestlustes ebamugavust tekitavad. Ta tunnistab täiesti siiralt, et surm ei ole tema jaoks kauge ega hirmutav tont, vaid igapäevane kaaslane mõtetes. Ta pakub ise, et mõtleb surmale, sünnile ja armastusele praktiliselt iga päev. Need kolm sammast moodustavadki tema jaoks eksistentsiaalse kolmnurga, millest ei pääse üle ega ümber, kui elada nõnda vahetus kontaktis ümbritsevaga. Tema eraldatus Kutiorus on andnud talle luksuse süveneda nendesse fundamentaalsetesse küsimustesse ilma kõrvaliste häirijateta.
See üksindus, milles ta viibib, ei ole aga sugugi kurb või masendav. Vastupidi, Laurits näeb selles tohutut rikkust. Ta kirjeldab, kuidas looduse rütmid ja metsa vaikus õpetavad märkamist. Kunstnik usub, et elu ja surm on ühe medali kaks külge ning nende pidev kohalolu teadvuses aitab tegelikult elu ennast rohkem väärtustada. See on omamoodi vaimne praktika – olla teadlik oma kaduvusest, kuid samal ajal tähistada sündi ja seda suurt armastust, mis kõike elavat koos hoiab.
Kutioru vaikus pakub ideaalset fooni loominguks, kus sünd ja häving käivad käsikäes. Peeter Laurits on seal justkui vaatleja, kes on taandunud ühiskondlikust mürast, et kuulata seda, mida metsal on öelda. Tema igapäevased rutiinid ja mõtterännakud on põimunud sealsesse maastikku nii tihedalt, et piir inimese ja looduse vahel hakkab hajuma. See on aus ja paljastav sissevaade ühe Eesti omapärasema looja siseilma, kus suurimad hirmud ja sügavaimad tunded on saanud loomulikuks osaks igapäevasest olemisest. Selles eraldatuses sünnibki kunst, mis ei jäta kedagi külmaks, sest see on ammutatud otse elu enda algallikatest, kus sünd, surm ja armastus on lahutamatud.
