Eesti meelelahutusmaailma on tabanud sügav lein, sest meie seast on lahkunud armastatud arhitekt ja kultuuritegelane Raul Vaiksoo. See kaotus ei ole jätnud tühimikku mitte ainult Eesti kultuurimaastikule, vaid on purustanud tema lähedaste südamed, kes nüüd meenutavad meest, kes oli suurem kui elu ise. Tema tütar, särav lauljanna Nele-Liis Vaiksoo, on avanud oma hinge ja jaganud sügavalt isiklikke mälestusi mehest, kes kujundas tema maailmapilti ja olemust sünnihetkest saati. Nele-Liis ei varja, et tema side isaga oli midagi erakordset ning see kaotus on jätnud jälje, mida on raske sõnadesse panna.
Raul Vaiksoo ei olnud lihtsalt isa, ta oli institutsioon ja inspiratsiooniallikas. Nele-Liis tõdeb täna valusa aususega, et see laialt levinud psühholoogiline teooria, mille kohaselt tütred otsivad endale kaaslast, kes sarnaneks nende isale, on tema elus leidnud täielikku kinnitust. Ta vaatab tagasi oma elule ja valikutele ning mõistab, et on alati alateadlikult otsinud seda sama intellektuaalset sügavust, loovat vaimu ja vankumatut karakterit, mida esindas Raul. See äratundmine on ühtaegu lohutav ja kibe, sest just see võrdkuju on nüüdseks igaveseks lahkunud, jättes maha vaid mälestuste kaja.
Lauljanna meenutab isaga seotud hetki erilise soojusega, kirjeldades Rauli kui inimest, kelle ümber koondus alati mingi seletamatu energia. Ta polnud mees, kes oleks piirdunud vaid pindmise vestlusega; Raul Vaiksoo oli süvitsi mineja, olgu tegemist arhitektuuri, ajaloo või lihtsalt elu nautimisega. Nele-Liis kirjeldab, kuidas isa kohalolu täitis ruumi ja kuidas tema arvamus omas alati kaalu. Ta oli teejuhiks, kelle väärtushinnangud ja ellusuhtumine peegelduvad nüüd tema tütres. See on pärand, mida ei saa mõõta projektide või hoonetega, vaid mis elab edasi hingesuguluses ja sarnastes naeratustes.
Täna, mil lein on veel värske ja õhk on täis mälestusi, on Nele-Liis tänulik iga hetke eest, mille nad koos veetsid. Raul Vaiksoo lahkumine on märgilise tähendusega sündmus, mis paneb meid kõiki mõtlema isade ja tütarde vahelisele purunematule sidemele. See on lugu mehest, kes oli oma tütre jaoks kangelane, eeskuju ja standard, mille järgi mõõta tervet maailma. Nele-Liisi avameelsus selles raskes olukorras on liigutav kummardus isale, kes jääb igavesti püsima nii tema südamesse kui ka Eesti kultuurilukku.
