Eesti teatrimaailm on taas kord jalust nõrk, kui lavalaudade tõeline kuninganna Garmen Tabor pälvis maineka naispeaosatäitja auhinna. See hetk, mil tema nimi laval välja hõigati, polnud lihtsalt järjekordne tunnustus – see oli emotsionaalne plahvatus, mis pani publiku hinge kinni pidama. Tabor, kelle sära ja sügavus on aastaid publikut lummanud, astus lavale värisemise ja aukartusega, kandes endas kogu seda koormat, mida üks nii pühendunud artist oma teekonnal kanda võib.
Selle särava tunnustuse taga peitub aga midagi palju sügavamat ja valusamat, kui ükski teatrikriitik oskaks arvata. Garmen Tabor ise on tunnistanud, et see võit ja kogu tema praegune eksistents tundub talle endale kui uskumatu ime. Kui ta heidab pilgu tagasi oma elule, mis on olnud täis väljakutseid, piire kompavaid rolle ja isiklikke heitlusi, siis tõuseb esile üks jahutav tõsiasi: ta on olnud hetkedel, kus piir elavate ja lahkunute vahel on muutunud hirmutavalt õhukeseks. Ta tunnistab avameelselt, et on imekspandav, et ta on üldse veel elus ja suudab seda kõike nautida.
Tabori elutee pole olnud sugugi sile teekond, vaid pigem tormine meri, kus iga laine on jätnud oma jälje. Ta on pidanud rinda pistma katsumustega, mis on murdnud nii mõnegi tugevama, kuid tema on leidnud jõudu tõusta üha uuesti ja uuesti. See auhind on justkui märk sellest, et kõik need ohverdused, kõik need unetud ööd proovisaalis ja kõik need hetked, mil ta on tundnud end täiesti tühjaks pigistatuna, on viinud sihile. See pole lihtsalt karjäär – see on olnud ellujäämiskunst.
Tema sõnad, mis puudutavad seda, kuidas ta on oma eluga siia punkti jõudnud, on kantud sügavast tänulikkusest ja kergest varjundist, mida vaid need, kes on surma silmadesse vaadanud, mõistavad. Garmen Tabor ei ole lihtsalt näitleja; ta on elujõu sümbol, kes suudab laval transformeeruda ja jutustada lugusid, mis ulatuvad otse inimese alateadvusse. Tema kolleegid ja austajad teavad, et iga tema etteaste on killuke tema enda hingest, mis on antud publikule kingituseks.
See naispeaosatäitja auhind on Garmen Taborile kui uue hingamise algus. See on kinnitus sellest, et vaatamata kõigele, mida elu on talle teele veeretanud – kõigile neile rasketele ja kurnavatele katsumustele – on ta suutnud säilitada oma väärikuse ja sära. Ta vaatab tulevikku, teades nüüd ehk paremini kui kunagi varem, et iga päev on kingitus. Tema teekond on inspireeriv tõestus sellest, et ka kõige pimedamatest hetkedest on võimalik välja tulla, kui temas on piisavalt kirge ja tahet, et jätkata. See on lugu vastupidavusest, mis väärib austust ja meelespidamist, sest Garmen Tabori lugu on alles alguses.
