Eesti korvpallimaailmas on puhkenud äge poleemika, mis puudutab otseselt Aivar Kuusmaad ja tema hiljutist käitumist kohtumise ajal. Paljud fännid ja vaatlejad ootasid pikisilmi karme sanktsioone pärast seda, kui treener väljakul oma emotsioonidele vaba voli andis, kuid oodatud karistust ei järgnenudki. Olukord, mis leidis aset pingelise mängu haripunktis, jättis nii pealtvaatajad kui ka korvpalliüldsuse sügavalt hämmingusse, sest sellise käitumise puhul on tavapärane oodata vähemalt distsiplinaarkaristust.
Kõik sai alguse ühe vaidlusaluse kohtunikuotsuse järel, mil emotsioonid lõid üle pea. Kuusmaa reaktsioon oli sedavõrd intensiivne ja demonstratiivne, et tribüünid jäid hetkeks vaikseks. See ei olnud lihtsalt tavaline eriarvamus – see oli vihapuhang, mida on spordiväljakul näha harva ning mis ületas paljude arvates igasugused lubatud piirid. Video olukorrast levis kiiresti sotsiaalmeedias, kus inimesed arutlesid elavalt selle üle, kas selline käitumine on professionaalsele spordile kohane või peaks sellele järgnema karm noomitus.
Hoolimata sündmuse laiaulatuslikust kajastamisest ja avalikkuse suurest nördimusest, otsustas distsiplinaarkomisjon jätta treeneri karistamata. See otsus on pannud paljusid küsima, millised on tegelikult need reeglid, mille järgi korvpalliväljakul käitumist hinnatakse. Kas autoriteet ja varasemad teened spordis annavad õiguse väljendada raevu viisil, mis oleks tavalise mängija või noortetreeneri puhul toonud kaasa pikaajalise võistluskeelu? Küsimus ei ole enam ainult ühes konkreetses intsidendis, vaid laiemas küsimuses spordieetika ja võrdse kohtlemise kohta.
Kriitikud väidavad, et selline järeleandlikkus annab väga halva eeskuju noortele sportlastele, kes näevad telerist, et reeglid ei ole kõigile ühesugused. Spordisaalides peaks valitsema austus ja enesevalitsus, mitte aga ähvardav atmosfäär, kus karjumine ja agressiivne kehakeel on aktsepteeritud norm. Kuigi Kuusmaa ise on toimunut hiljem kommenteerinud ja oma positsiooni kaitsnud, ei ole see suutnud vaigistada pahameelt, mis on levinud üle kogu korvpalliringkonna.
On märkimisväärne, et vaatamata kohtunike silme all toimunule ja mängu protokollides kajastatule, leiti ametlikult, et piire ei ületatud määral, mis nõuaks sekkumist. See juriidiline peenutsemine on jätnud paljud spordisõbrad nõutuks. Kas tõesti on professionaalses spordis lubatud kõik, kuni füüsilise kokkupuuteni ei jõuta? See on küsimus, mis jääb õhku rippuma veel pikaks ajaks. Aivar Kuusmaa juhtum on muutunud omamoodi lakmuspaberiks, mis näitab, kui palju on korvpalliliidul julgust võtta ette karme otsuseid, kui mängus on tuntud ja lugupeetud persoonide maine. Tundub, et vähemalt seekord jäid reeglid alla emotsioonidele ja mängu peategelastele endile.
