Alika Milova ja tema kallim Raul olid valmis veetma täiusliku päeva. Plaan oli lihtne ja romantiline: mõnus lõuna restoranis ning seejärel kinos uus Bridget Jonesi film. Õhkkond oli kerge, tuju ülev ja ootused kõrged. Kõik näis kulgevat täpselt nii, nagu üks hästi planeeritud kohting kulgema peab.
Päev algaski soojalt ja pingevabalt. Nad nautisid teineteise seltskonda, vestlus voolas ning miski ei viidanud sellele, et ees ootab väike, kuid terav pettumus. Just sellised hetked, kus kõik tundub klappivat, loovadki ootuse, et ülejäänud õhtu tuleb sama sujuv.
Ent kinos muutus meeleolu sekunditega. Piletiskänner ei tahtnud nende QR-koode tunnistada. Algul tundus see tühise tehnilise tõrkena, mille saab kiirelt lahendada. Raul ja kinotöötaja asusid asja uurima, Alika ootas kõrval, lootes, et tegemist on lihtsa eksitusega. Kuid selgus oli ootamatu ja valusalt konkreetne: piletid olid ostetud eelmiseks päevaks.
See tähendas, et kaua oodatud filmielamus jäi sel hetkel lihtsalt ära. Alika tunnistas hiljem, et tuju kukkus kolinal. Pettumus ei tulnud ainult filmist ilmajäämisest, vaid ka sellest, et nii hästi alanud päev sai järsku tõrke. Ootused olid olnud suured ning kontrast reaalsusega tundus terav. “Mul ikkagi oli nii halb tuju peale seda,” meenutas ta ausalt.
Ometi ei jäänud nad sellesse hetke kinni. Selle asemel, et õhtu täielikult maha kanda, otsustasid nad lahendust otsida. Nad suundusid teise kinno ja ei andnud alla. Solarises tuli küll veidi oodata, kuid juba mõne aja pärast hakkas kogu olukord tunduma absurdne ja naljakas. Pingelangus tegi oma töö ning pettumus taandus.
“Me ikkagi saime minna,” rõhutas Alika, ja just selles lauses peitub kogu loo tuum. Esialgne ärritus asendus kergenduse ja huumoriga. Tagantjärele meenutab ta seda kui toredat seiklust, mitte ebaõnnestumist. See, mis hetkes tundus tüütu ja häiriv, muutus hiljem looks, mille üle saab koos naerda.
Alika tõi välja ka ühe enda iseloomujoone: ta ei jää pikalt mossitama. Halb tuju kestab tavaliselt kolm kuni kolmkümmend minutit. See aus eneseanalüüs näitab, kui teadlik ta oma emotsioonidest on. Ta laseb pettumusel korraks olla, kuid ei luba sellel kogu õhtut või päeva varjutada.
Sellised olukorrad panevad proovile nii plaanid kui ka suhtumise. Elu ei küsi, kas kõik sobib graafikusse. Mõnikord piisab ühest valest kuupäevast, et kogu õhtu pöörata. Kuid Alika ja Rauli lugu tõestab, et tähtsam kui eksimus ise on see, kuidas sellele reageerida. Ootamatud hetked võivad olla just need, mis jäävad kõige eredamalt meelde.
Nende kohting ei kulgenud plaanipäraselt, kuid see ei rikkunud nende päeva lõplikult. Vastupidi, sellest sai lugu, millele nad saavad nüüd naeratades tagasi vaadata. Ja võib-olla ongi just need väiksed apsakad need, mis annavad suhtele värvi ja loovad ühiseid mälestusi, mis ei unune.
