Eesti üks armastatumaid näitlejannasid Elisabet Reinsalu, kes on aastaid säranud nii teatrilaval kui ka kodumaistes tippseriaalides, on viimaks avanud suu teemal, mis on paljusid kunstiringkondi ja fänne juba ammu intriigiga täitnud. Kas pidev osalemine populaarsetes teleproduktsioonides võib lämmatada tõelise ande? Reinsalu vastus on vankumatu ja aus: tema karjäär teleekraanil ei ole kuidagi pärssinud tema professionaalset võimekust ega loomingulist potentsiaali. Vastupidi, naine tunneb, et on saanud oma rollidele uskumatult sooja ja positiivset tagasisidet, mis on talle vaid kinnitust andnud, et valitud tee on olnud õige.
Linnateatri ridadesse kuuluv tippnäitleja, kes valiti alles hiljuti rahva lemmikuks, meenutab, et on olnud õnnistatud osalema just sellistes projektides, kus stsenaarium on briljantselt kirjutatud ning meeskond koosneb oma ala tõelistest meistritest. See on haruldane kooskõla, kus kohtuvad õiged inimesed, tugev lugu ja täpne ajahetk. Reinsalu nendib, et kui keegi suudaks selle salapärase eduvalemi kirja panna ja seda uuesti rakendada, oleksid kõik produtsendid ja sarjatootjad üle maailma üliõnnelikud. Kuid selline maagia sünnib sageli vaid korra ja kordumatult, pakkudes näitlejale võimalust end täielikult avada.
Töö tempo teletegemise juures on aga kõike muud kui kerge. Reinsalu kirjeldab intensiivset atmosfääri võtteplatsil, kus üheainsa pika päeva jooksul võetakse üles materjali lausa nelja erineva episoodi jaoks. See nõuab hiiglaslikku keskendumisvõimet ja emotsionaalset paindlikkust, et hüpata ühest stseenist teise, säilitades samal ajal tegelaskuju terviklikkuse. Selles pingelises protsessis on näitleja jaoks üks salapärane ja peaaegu müstiline kuju – keegi, keda ta nimetab poolnaljatamisi jumalaks. See on keegi, kes hõljub nähtamatuna meeskonna kohal, keda Reinsalu pole kunagi oma silmaga näinud, kuid kelle kohalolu ja mõju on tuntav igal hetkel.
Ehkki publik näeb ekraanil säravat ja enesekindlat naist, on Elisabet tunnistanud, et ka tema elus on olnud hetki, mil kuulsuse koorem ja meeletu töötempo on viinud piirini, kus on tekkinud vastupandamatu soov kaduda. Pöörased suved ja sügised, täis lõputuid võttepäevi, on pannud teda flirtima mõttega otsida üles mõni haihtumisekspert, et lihtsalt korrakski aeg maha võtta ja hinge tõmmata. See on näitlejaelu varjatud külg, millest tavaliselt vaikitakse, kuid mis teeb Reinsalu avameelsuse veelgi väärtuslikumaks. Tema anne pole kuskile kadunud – see on vaid karastunud keset tuliseid võttepäevi ja suurt avalikkuse tähelepanu, tõestades, et ka seriaalinäitleja võib jääda truuks oma kõrgele kunstilisele minale.
