Eesti filmi „Vari“ ümber tekkinud paparatsolained tõstavad esile näitleja Pääru Oja keerulise teekonna, mille ta ette võttis, et kehastada legendaarset luuletajat Juhan Liivi. Sellest ei saanud lihtsalt roll — see on muutunud intensiivseks isiklikuks rännakuks, mis purustab näitleja piire ja toob publikuni midagi rohkemat kui vaid sõnade kordamise.
Oja jutustab, et tema ettevalmistus ei meenutanud tavalist näitlejatööd, vaid pigem ränka rituaali. „See ei olnud lihtsalt filmimine — see oli dialoog elu ja surma vahel,“ räägib ta. Ta kirjeldab, kuidas tema keha ja meel pidid olema samas rütmis Liivi ajaloolise kuju ja sisemise võitlusega. Viie päeva jooksul järgitud äärmuslik dieet — päevad ilma söögiisuta ning vaid üksainus praetud eine kuuendal päeval — on jäänud meelde nii tema lähikondsetele kui ka filmimeeskonnale. See ei olnud ainult kehakaalu kontroll, vaid pühendumus rollile, mis nõudis igat liigutust, igat hingetõmmet.
Filmi „Vari“ loojad ei tahtnud luua tavalist biograafilist pilti ühest teisest ajastust — nad soovisid Raputada vaataja tunnetust ajaloost ja kultuurist. Juhan Liivi kuju ei jäänud piltide taha passiivseks muistendiks; ta ärkab ellu kui inimene, kes kannatas, armastas ja võitles oma sisemise maailma tumedate varjude eest. Oja pühendumus oli nii sügav, et tema kaasnäitlejad märkasid muutust nii laval kui ka lavataguses ruumis.
Pääru Oja ei räägi sellest rollist pelgalt professionaalse väljakutsena — ta kirjeldab seda kui intiimset seost minevikuga, millega iga filmipäev paljastas uusi kihte tema enda emotsioonides. Iga kaamera võte oli nagu põrgatus Liivi vaimse maastiku kaudu, kus kurbus ja inspiratsioon põimusid nii tihedalt, et see mõjutas näitleja une- ja toitumisharjumusi. Tema sõnul ei olnud see lihtsalt mäng — see oli sügava austuse avaldus Eesti kultuuripärandile.
Film „Vari“ ei ole ainult jutustus ühest kirjanikust, vaid ka peegeldus ühest näitlejast, kes lasi oma hinge paljastada ja äratada taas ellu Eesti kirjanduse üht pimedat, aga võimsat geeniust. Oja loodab, et vaatajad tunnevad tema pühendumust ja et see kannab edasi mitte ainult Liivi luule ilu, vaid ka tema elu keerukust — tema kannatusi, üksildust ja lõputut pürgimist millegi sügava poole.
Kuigi filmi tagamaad ja Liivi pärand kuuluvad kõigile, näib just Oja rolli ettevalmistuse intensiivsus olema see, mis vallandab rahvahulgas uue laine arutelusid. Sest kui kunstnik annab endast kõik, kas ei peaks siis ka publiku ootused olema kõrgemad? „Vari“ seab end sisse Eesti filmiklassika territooriumile, kus ajalugu ja emotsioon põrkuvad tabloidsete ootustega — ning üks asi on kindel: Pääru Oja ei kao selle rolliga varju, vaid astub valgusesse, mis paljastab nii tema kui ka Liivi sügavaima olemuse.
