Eesti suunamudija Sten Talivee, kelle nimi on aastaid Instagramis ja YouTube’is olnud seotud moekate trendide, enesekindluse õhutamise ja skandaaliga, avas nüüd Eesti meedias oma seni varjatud poole – sügava emotsionaalse teekonna, mis viib kaugele glamuurist ja fännide õnnestunud outfit’ide postitustest. Talivee (27) rääkis, et tema suundumine Portugali ei olnud pelgalt elumuutus, vaid pikk ja valus sissepoole vaatamine, kus fassaad ja tegelikkus hakkasid üha rohkem lõhenema.
Ta kirjeldas, kuidas ühel hetkel taipas, et ta ei kuulu mitte kuhugi – ei Eestis, kus tema sotsiaalmeedia karjäär algas, ega Portugalis, kus kõik pidi olema uus algus. See juurtusetuse tunne pani teda kahtlema oma eesmärkides ja väärtustes ning lõpuks tõi ta end kokku kõige sellega, mida ta püüdis peita: depressiooniga. Sõbraks sai tema hinges hoopis tume ärevuse vari, mis varjas ära siirad rõõmuhetked ja asendas need pideva enesekriitikaga.
Talivee sõnul oli alguses kõik nagu unistuse täitumine. Minek Portugali tundus ideaalne viis leida inspiratsiooni, luua sisu, mis oleks veelgi rikkam ja elulisem ning teha seda keskkonnas, kus päike paistab ja elu tundub kerge. Ent reaalsus oli teistsugune. Iga naeratus sotsiaalmeedias, iga follow ja like kaugel kodust muutusid koormaks, mis küpsis tema vaimse seisundi kallal. Inimeste ootused, kommentaaride surve ja pidev vajadus olla parim versioon iseendast võtsid hinge alla nagu niiske tuul, mis ei kao isegi siis, kui oled päikesepaistelises terrassis.
„Ma sain aru, et olin hakanud elama mitte oma elu, vaid elu, mida minu jälgijad ootasid,“ tunnistas Talivee otsekoheselt. See realizatsioon ei olnud kiire käik, vaid aeglane, nagu kurnav vool, mis lükkas ta aina sügavamale väsimuse ja üksinduse hirmu poole. Ta kirjeldas, kuidas tippsündmuste ja glamuursete fotode vahele oli hiilinud pinge, mis ei lubanud tal kunagi tõeliselt hingata. See muutus peagi nii tugevaks, et inimesed, kes kunagi jagasid tema naeru ja ideid, tundusid olevat tema elust kadunud.
Talivee ei varja, et depressioon mõjutas tema suhteid. Sõbrad ja tuttavad, keda ta kunagi hinnas ja vahel isegi imetles, kasvasid tema jaoks võõraks. See ei tulnud üleöö, vaid tasapisi, nagu tume pilv taevasse, varjates ära päikese ja unistused. Isegi lihtsad olukorrad, nagu telefonikõne või sõnum, tekitasid temas ärevust ja soovi end peita – mitte kaaslaste eest, vaid omaenda mõtete eest, mis ei lubanud tal tunnustada, et ta tunneb end üksiku ja katkenud olevusena.
Intervjuus tunnistas Talivee ka seda, et kuigi depressioon ja üksindus olid tema seltsimehed, oli see kõige raskem teekond, mida ta kunagi ette võtnud oli. Päevad, mil ta tundis end võõrana nii enda sees kui ka ümbritsevas maailmas, olid talle õpetanud, et kuigi sotsiaalmeedia lubab näidata ainult paremat külge, siis iga inimese sees on reaalsus, mida ei tohi alahinnata ega varjata vaid pealiskaudse sära taha.
