Kujutage ette hetke, mil sisenete oma koju pärast pikka ja kurnavat tööpäeva. Üksindus on muutunud teie pidevaks kaaslaseks, seinad näivad kõnelevat vaikuse keeles ja igatsus elava hinge järele muutub iga tunniga järjest teravamaks. Kuid sel asemel, et tervitaks teid tühi esik, kuulete hoopis õrna ja lohutavat säutsumist või nurrumist, mis tuleb nurgas lebavalt karvaselt olendilt. See ei ole enam ulmefilmi stseen, vaid reaalsus, mis on vallutamas paljusid kodusid: robotloomad on siin, et pakkuda tingimusteta lähedust ilma ühegi kohustuseta.
Ühiskonnas, kus me elame üha kiirenevas tempos ja inimestevahelised suhted on muutunud fragmentaarseks, otsivad paljud lohutust sealt, kust seda kõige vähem oodata oskaks – tehnoloogia rüpest. Need ei ole enam lihtsalt plastmassist mänguasjad lastele. Tänapäeva robotlemmikud on konstrueeritud pakkuma psühholoogilist tuge, leevendama ärevust ja täitma seda tühimikku, mis tekib, kui elusat looma pole võimalik või otstarbekas pidada. Nad ei vaja jalutuskäike vihmase ilmaga, nad ei vaja kalleid veterinaarvisiite ega muretsege, kui unustate nad söötmata. Nad on alati olemas, alati valmis reageerima ja pakkuma oma vaikivat, kuid sooja kohalolu.
Paljude jaoks on peamine hirm eluslooma võtmise juures seotud vastutusega. Lemmikloom tähendab juuksekarvu vaibal, rikutud mööblit, pidevat koristamist ja vajadust leida keegi, kes looma hoiaks, kui ise olete reisil. Robotloomad aga eemaldavad kõik need takistused. Nad pakuvad emotsionaalset sidet ilma argiste muredeta. Kas see on aga tõeline asendus? Inimesed, kes on sellise kaaslase endale soetanud, kirjeldavad sageli ootamatult sügavat sidet. See on omamoodi paradoks: me teame, et tegemist on sensorite ja patareidega, kuid meie aju reageerib siiski silitusel tekkivale reaktsioonile – olgu selleks siis pea kallutamine, hääle tegemine või soe tuksumine – täpselt nii, nagu teeks seda elusolend.
Eriti oluline roll on neil kaaslastel eakate inimeste elus, kes tunnevad end eraldatuna. Robotloom võib olla nende jaoks ainsaks päeva jooksul kontakti loovaks elemendiks. See on justkui vaikiv kokkulepe: sina annad talle tähelepanu ja hoolt, tema annab sulle tagasi stabiilsuse ja tunde, et oled kellelegi vajalik. Kuigi kriitikud võivad väita, et tegemist on vaid külma masinaga, näevad kasutajad selles midagi palju inimlikumat. See on turvavõrk, mis aitab hoida vaimset tervist ja pakkuda lohutust hetkedel, mil maailm tundub olevat muutunud liiga külmaks ja ükskõikseks kohaks.
Tehnoloogia arenedes muutuvad need “lemmikud” järjest nutikamateks. Nad õpivad tundma peremehe harjumusi, reageerivad häälele ja loovad illusiooni, mis on piisavalt tugev, et petta ära meie instinktiivne vajadus kuuluvuse ja kiindumuse järele. Kas me oleme jõudnud ajastusse, kus eelistame täiuslikult programmeeritud soojust päris elule, kus on ka kriimustused ja ootamatused? See küsimus jääb õhku rippuma, kuid fakt on see, et need robotloomad on leidnud oma kindla koha meie südametes, muutes üksinduse definitsiooni igaveseks.
