Muusik ja tšellomängija Silvia Ilves on oma värskes mälestusteraamatus Mina, Silvia avanud uksed lapsepõlvepõhistele pingetele ja usulistele traditsioonidele, mis tema pere elu kujundasid. Raamat on ligi 300 lehekülge sügavaid mõtisklusi, kus ta räägib nii oma nime saamisest kui ka kogemusest, milles ta pidas end sageli pere „mustaks lambaks“.
Silvia meenutab raamatus peatükki „Oma pere must lammas“, kus kirjeldab, kuidas kasvas üles väga religioosses ja konservatiivses perekonnas, kus usuelu oli nii loomulik osa igapäevasest rutiinist nagu hingamine. „Ükski lõuna ega õhtusöök ei möödunud ilma toidupalvuseta,“ kirjutab ta, meenutades, kuidas pere palvetas alati enne sööki, isegi kui neil oli vähe varasid. See traditsioon andis talle lapsepõlves turvatunde ja raamistiku, mis mõjutas tema arusaamu elust ja usust.
Kuigi ta nüüd täiskasvanuna näeb palveid pigem platseeboefektina, hindab ta traditsiooni väärtust ning kasutab selliseid hetki ka oma lastega, näiteks enne olulisi esinemisi.
Silvia tunnistab, et tema impulsiivsus, püsimatus ja edevus eristasid teda teistest õdedest ning selle tõttu sai temast pere „must lammas“. Kõige valusamaks mälestuseks jäi siiski üks konkreetne lause: „Sina, Silvia, oled tütar, kes on mulle kõige rohkem haiget teinud,“ lausus tema isa. Neid sõnu ütleb ta mäletavat elu lõpuni.
Raamatus kirjutab ta ka ema pingest kohalikku kogukonda ja teiste inimeste pilke tajuda. Teatud juhtumite ajal, kui Silvia kohtingud ja lahkuminekutest rääkimine sattusid ajakirjandusse, ostis ema kõik kohaliku ajalehe numbrid, et vältida külarahva lugemist nende isiklikest asjadest. See paljastab, kui oluline oli tema pere jaoks kogukonna arvamus ja kui keeruline oli Silvia teekond olla see, kes ta on.
Lisaks valgustab Silvia ka oma õdede ja emaga seotud lugusid, mis haaravad lugeja suure perekonna elust, traditsioonidest ja mõnikord ka arusaamatustest igapäevases suhtluses.
