Seto kultuuri üks värvikamaid ja uudishimu tekitavamaid tegelasi, 19. ülemsootska Jalmar Vabarna, rääkis hiljutises saates „Hommik Anuga“ seni seniavaldamata kogemustest, mis on viinud teda uuele eluteele Setomaa südames. Vabarna ei varja, et tema amet, mis võib esmapilgul tunduda kergena – „palju magada“ –, peidab tegelikult sügavaid traditsioone, vaimset empaatiat ja igapäevast sidet setode püha kuju Peko’ga, kelle ilmutuste kaudu ta juhatust saab.
Kõik sai alguse hetkest, mis tundub isegi talle endale müstiline. Vabarna meenutab, kuidas ühest tavalistest esinemistest „Trad.Attack!“ nimelises bändis sai pöördepunkt, mis muutis tema elu. Ta oli laval, mängis oma instrumenti ja nägi üheaegselt teist sootskat, Anzelika Gomozovat tantsimas, kui äkki tabas teda selge tunne, et just see on hetk, millest peab saama midagi enamat. „Siis tunnen, kuidas keegi mind lükkab – vaatan Anzelikat ja saan aru: ahah, kandideerin ülemsootskaks,“ kirjeldas Vabarna, kuidas see sisemine jõud teda juhatas. See hetk tõi tema ellu külmavärinad ja oli piisav, et otsustada kandideerida Setomaa kõrgeimale traditsioonilisele tiitlile.
Ülemsootska roll ei ole pelgalt au ja tiitel, vaid sügav vastutus seto rahva ja kultuuri ees. Vabarna rõhutab, et selle ametikoha kese on ühenduses püha kuju Pekoga, keda tema rahvas peab olulise vaimse jõu kehastuseks. Sau, mis on ülemsootska sümbol, tähistab tammepuust võitluskeppi, millega Peko kunagi oma vaenlastega lahingutes juhtis. Selle sümboli kandmine ei ole kerge – see on tõend usust, pühendumusest ja sidemest oma esivanemate ning rahva vaimuga. Ta rõhutab, et kui kõik on hästi, peab ülemsootska palju magama, sest just unenäod ja vaimsed ilmutused näitavad teed. Kui olukord Setomaal peaks kunagi muutuma raskeks, ärkab Peko ja astub ise vastu kõigile raskustele.
Vabarna igapäevane elu ongi seega segu pühadest unenäolistest juhtumistest ja praktilisest koostööst oma kogukonnaga. Ta leiab, et tema töö ja kohustus on olla väga hea eeskuju, esindada setode rahvast ja kanda edasi seto keelt, kultuuri ning mõtteviisi. See ei piirdu vaid rituaalide või üritustega, vaid hõlmab igapäevast kohalolekut ja pühendumust. Tema kodu asub vaid kümne minuti kaugusel Venemaa piirist, mis annab sellele kultuurilisele rollile lisadimensiooni ning rõhutab piiriäärse kogukonna olulisust.
Rääkides ülemsootska materiaalsest külgest, selgitas Vabarna, et amet ei too kaasa tavalist palka nagu mistahes tavapärane töö, kuid on võimalik saada kompensatsiooni ühiskonna poolt. Selle asemel on tal aga midagi palju väärtuslikumat – kogu Seto Kuningriigi meistrite võrgustik, mis toetab teda igal sammul. Tema „kuninglikus“ varasalves on õlletegija, leivameister, pirukaküpsetaja, vägimees, pillimees ja sõnuja – kõik need meistrid, kes moodustavad tema igapäevase tugivõrgustiku ja rikastavad tema elu kultuuriliselt ja inimlikult. Vabarna võrdleb seda sageli „kuninglikku elu“ sellega, mida võiks näha vanade legendide lehel: pidev külalislahkus, vahetu jagamine ja sügavad sidemed oma rahvaga.
Tema sõnul on kingituste vahetamine osa setode külalislahkusest ja traditsioonist – kui sa annad, siis sa ka saad, ja see vastastikune suhtlus hoiab ühiskondlikku sidusust elus. See kõik teeb ülemsootska rollist midagi palju enamat kui lihtsalt tiitli – see on eluviis, mis ühendab mineviku ja oleviku, vaimsuse ja igapäevase toimetuleku ning kogukonna ja individuaalse vastutuse.
