Kätlin Kontor-Kirss astus kaamerate ette ja rääkis ausalt teemal, mis on teda saatnud juba pikemat aega – nimi, mis oli kunagi täis loovust, koostööd ja ühist hingamist, kuid mis ühel hetkel lihtsalt vaibus. See polnud pelgalt pseudonüüm, vaid midagi palju enamat, midagi, mis kandis endas kahte inimest korraga.
Saates rääkides meenutas ta aega, mil Eleonora Berg ei olnud lihtsalt nimi paberil, vaid elav loominguline üksus. See tähendas ühist tööd, ideede põrkumist, arutelusid ja kompromisse, mis viisid lõpuks selleni, et sündisid lood, mida paljud teavad ja armastavad. See oli kahe inimese vaheline nähtamatu side, mida ei saanud lahutada.
Kätlini sõnul oli Eleonora Berg otseselt seotud Toomas Kirsiga. See nimi ei eksisteerinud kunagi üksi – see oli alati nende kahe ühine loominguline ruum. Just sellepärast ei olnud võimalik seda lihtsalt edasi kanda, nagu poleks midagi muutunud.
Ta ütles selgelt ja ilma keerutamata: Eleonora Berg tähendas seda, et kõik need lood sündisid koostöös Toomasega. Ja kui Toomase teekond siin ilmas lõppes, lõppes paratamatult ka selle nime teekond. See ei olnud otsus, mida sai eraldi teha – see tuli loomulikult, peaaegu iseenesest.
Selles tunnistuses oli tunda nii rahu kui ka vaikset kurbust. Nagu oleks üks peatükk lõplikult suletud, ilma et keegi seda uuesti avada saaks. Eleonora Berg ei olnud lihtsalt pseudonüüm, mida vajadusel kasutada või kõrvale panna. See oli osa elust, mis eksisteeris kindlas ajas ja kindla inimesega koos.
Kuigi kirjutamine ise ei ole Kätlini elust kadunud ja see aitab tal edasi liikuda, on üks asi selge – see nimi jääb minevikku. Mitte sellepärast, et see oleks kaotanud tähenduse, vaid vastupidi – sest selle tähendus oli liiga sügav, et seda ilma Toomaseta edasi kanda.
See lugu ei ole ainult pseudonüümi kadumisest. See on lugu kahest inimesest, kes lõid midagi ühist, ja sellest, kuidas mõni asi ei saa jätkuda, kui üks pool on läinud. Mõned nimed elavad vaid teatud hetkes – ja kui see hetk kaob, kaob ka nimi koos sellega.
