Näitleja ja lavastaja Andres Dvinjaninov on aastate jooksul seisnud laval lugematuid kordi, naeratanud publikule ja toonud teatrisaalidesse emotsioone, mis jäävad inimestele kauaks meelde. Kuid aja möödudes on tema enda vaade elule muutunud palju sügavamaks ja vaiksemaks. Ta tunnistab, et on jõudnud punkti, kus iga mööduv aasta ei tundu enam enesestmõistetav, vaid pigem kingitus, mille väärtus on ajaga kasvanud.
Aastad teatris on õpetanud talle palju – nii edu kui ka pettumusi. Dvinjaninov on inimene, kes on alati liikunud edasi, isegi siis, kui olukorrad on olnud keerulised. Ta on loonud, lavastanud ja mänginud, samal ajal mõistes, et loominguline elu ei ole kunagi täiesti stabiilne. Ühel hetkel võib kõik tunduda helge ja lootust täis, kuid järgmisel päeval võivad tekkida küsimused, kas kõik plaanid ka tegelikult teoks saavad.
Teater on olnud tema elu keskpunkt juba aastakümneid. Ta on üks neist inimestest, kes on valmis tegema korraga mitme inimese tööd – organiseerima, lavastama, esinema ja samal ajal hoidma kogu ettevõtmist koos. See tähendab pidevat pingutust, kuid samas ka suurt kirge. Just see kirg on hoidnud teda teatris ka siis, kui majanduslikud või praktilised raskused on proovile pannud nii kannatuse kui ka usu tulevikku.
Dvinjaninov ei varja, et loomingulise inimese elu on täis kõikumisi. Mõnel aastal tundub, et kõik läheb suurepäraselt – publik tuleb, projektid õnnestuvad ja ideed voolavad. Teinekord aga võib olukord muutuda keeruliseks ning tuleb lihtsalt uskuda, et järgmine hooaeg toob jälle paremaid hetki. Selline rütm on tema sõnul teatris üsna tavaline.
Vanusega on aga muutunud ka tema sisemine suhtumine. Kui nooruses tundus aeg lõputu ja võimalused piiritud, siis nüüd on ta hakanud iga hetke rohkem hindama. Ta ütleb otse, et veel üks aasta elus ei ole enam midagi, mida võiks pidada täiesti loomulikuks. Pigem on see midagi, mille eest tasub olla tänulik.
Selline mõtteviis ei tähenda aga kurbust ega loobumist. Vastupidi – Dvinjaninov räägib sellest rahuliku ja küpse inimesena, kes on näinud elu eri külgi ning õppinud neid aktsepteerima. Tema jaoks tähendab see teadmist, et iga uus päev, iga uus hooaeg ja iga uus lavastus on väärtus omaette.
Ja just see arusaam paneb teda endiselt edasi tegutsema. Lava, publik ja looming on endiselt osa tema maailmast. Võib-olla on tempo muutunud, võib-olla on mõtted sügavamad, kuid kirg teatri vastu pole kuhugi kadunud. Vastupidi – see on saanud uue, vaiksema, kuid tugevama tähenduse.
