Koit Toome räägib isaks olemisest nii, et tema hääles on tunda midagi enamat kui lihtsalt rõõmu – seal on uhkus, hellus ja siiras imestus selle üle, kuidas üks väike inimene võib kogu maailma paika nihutada. Ta ei varja, et isa roll ei ole tema jaoks pelgalt kohustus, vaid midagi palju sügavamat, peaaegu kirjeldamatut tunnet, mis tuleb eriti eredalt esile teatud hetkedel.
Tema sõnul on isaks olemine üldiselt juba iseenesest eriline, kuid tõeline sära tekib siis, kui tema tütar Rebecca Kalli midagi teeb või ütleb, mis puudutab otse südant. Need ei ole suured lavalised hetked ega dramaatilised sündmused, vaid pigem need pisikesed, igapäevased olukorrad, mis ootamatult muutuvad tohutult tähenduslikuks.
Koit kirjeldab, kuidas just sellistel hetkedel saab ta aru, kui oluline roll tal oma lapse elus on. Kui Rebecca Kalli midagi siiralt teeb, olgu see lihtne žest, soe sõna või lihtsalt kohalolek, tekib tunne, et kõik muu maailmas justkui peatub. See on hetk, kus isa roll muutub millekski palju enamaks kui lihtsalt vanemaks olemine – see on side, mida ei saa millegagi võrrelda.
Ta tunnistab, et sellised hetked ei ole planeeritavad. Need tulevad ootamatult ja just seetõttu ongi need nii väärtuslikud. Isa ja tütre vaheline side kujuneb ajapikku, väikeste detailide kaudu, mis lõpuks moodustavad midagi suurt ja tugevat. Koit ei püüa neid hetki kontrollida ega suunata – ta lihtsalt laseb neil tulla ja püüab neid täielikult kogeda.
Samal ajal ei varja ta, et lapse kasvatamine tähendab ka vastutust ja pidevat kohalolekut. Kuid isegi kõige tavalisemates päevades leidub neid hetki, mis panevad kõik paika. Just siis mõistab ta, miks isaks olemine on midagi, mida ta peab oma elu üheks suurimaks kingituseks.
Koit Toome ei räägi isadusest kui rollist, mida tuleb täita, vaid kui suhtest, mis areneb ja süveneb iga päevaga. Ja kui Rebecca Kalli teeb midagi siirast ja armsat, muutub see suhe hetkega millekski erakordselt eriliseks – millekski, mida ei saa sõnadesse panna, aga mida saab tunda iga oma olemusega.
