Eesti popmuusika legend Anne Veski on aastakümnete jooksul olnud lavadel särav, avatud ja kartmatu oma mõtete väljendamisel. Tema hääl ja isiksus on jätnud tugeva jälje Eesti muusikasse, kuid mõnikord piisab vaid ühest lausekatkest minevikust, et taas sütitada tuline arutelu. Just nii juhtus ka seekord, kui avalikkuse ette kerkis tema kunagine kommentaar Tartu kohta.
Hiljuti hakkas sotsiaalmeedias levima Veski 1997. aasta intervjuus öeldud mõte: mulle pole Tartu kunagi eriti meeldinud. Kui see lause jagati Tartu Facebooki kogukonnas, ei jäänud reaktsioonid sugugi tagasihoidlikuks. Inimesed hakkasid seda meenutama, analüüsima ja omavahel arutama – osa võttis seda rahulikult, teised aga tundsid, et selline arvamus tekitab küsimusi. Nii muutus aastakümnete tagune remark ootamatult taas kõneaineks.
Anne Veski muusikaline tee algas juba väga noorelt. Kooliajal liitus ta ansambliga, kus mängis klahvpille, ja just sealt sai alguse kirg muusika vastu. Aastate jooksul kujunes sellest kirg, mis viis ta lavadele üle Eesti ja kaugemalegi. Tema teekond ei olnud siiski ainult muusikaga seotud – noorena tuli teha ka otsuseid hariduse ja tuleviku osas.
Saates Ennäe inimest meenutas Veski üht olulist eluhetke: aega, mil tuli valida, kuhu edasi õppima minna. Kuigi ta oli koolis edukas ja õppimine tuli hästi välja, ei tundnud ta, et Tartu oleks keskkond, kus ta sooviks oma elu järgmise etapi veeta. Selle asemel otsustas ta jätkata õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis. See valik näitas, kui tähtis on noore inimese jaoks tunne, et ta on just õiges kohas.
Just see aus ja otsekohene selgitus ongi see, mis nüüd paljusid kõnetab. Mõned näevad selles lihtsalt isiklikku eelistust, teised aga laiemat arutelu selle üle, kuidas inimesed erinevaid linnu ja keskkondi tajuvad. Lõppude lõpuks on iga inimese teekond ainulaadne ning see, mis ühele sobib, ei pruugi teisele sama tunnet tekitada.
Anne Veski kommentaar ei olnud suunatud vaidluse tekitamiseks. Pigem peegeldab see väga inimlikku tõsiasja: meie valikud kujunevad sellest, kus me tunneme end kõige paremini. Ja just see lihtne mõte on pannud inimesed uuesti rääkima mitte ainult ühest linnast, vaid ka sellest, kuidas igaühel on õigus oma tunnetele ja eelistustele.
