Cerli Sarv astus taas avalikkuse ette pärast pikka pausi ning juba esimestest hetkedest oli selge, et ta ei tulnud lihtsalt meenutama, vaid rääkima asjadest, mis on tema jaoks päriselt olulised. Naine, keda paljud mäletavad selgeltnägijasaatest Hing Fekelina, ei varja, et viimased aastad on teda muutnud sügavamalt, kui keegi oleks osanud arvata.
Ta räägib noortest ja nende haprusest viisil, mis paneb kuulaja hetkeks vaikima. Tänapäeva noori nimetatakse sageli lumehelbekesteks, kuid Cerli ei näe selles ainult pilget – pigem hoiatust. Tema sõnul on noored tundlikud ja süsteemid, kuhu neid surutakse, ei arvesta sellega üldse. Kui õrn inimene pannakse liiga jäika raamistikku, siis ei ole ime, et ta murdub. See mõte ei ole tema jaoks abstraktne, vaid valusalt isiklik, sest kõige hullemaks peab ta olukorda, kus noor inimene ei suuda enam edasi minna.
42-aastane Cerli on nelja lapse ema ning tema elu keskpunkt ei ole kunagi olnud midagi muud kui perekond. Ta tunnistab, et kogu tema energia, kõik otsused ja isegi identiteet on aastate jooksul suunatud just lastele. See ei ole olnud juhus, vaid teadlik valik, mida ta kaitseb ka siis, kui see võib tunduda karm või kompromissitu.
Viimased kaks aastat on ta avalikkuse eest pigem kadunud olnud, kuid selle taga ei ole olnud kriis, vaid hoopis elu uus pööre. Cerli räägib sellest isegi väikese üllatusena – ta sai veel ühe lapse võrra rikkamaks ja lisaks sellele ka vanaemaks. See hetk ei olnud tema jaoks pelgalt uus roll, vaid emotsionaalne raputus, mis pani teda oma elu uuesti läbi mõtlema.
Tema peres on nüüd olukord, mis kõlab peaaegu uskumatult: tema enda laps Ilon Dora ja tema tütre poeg Benjamin on vanuse poolest vaid poolteist aastat erinevad. See tähendab, et ühel päeval on keegi ema ja järgmisel hetkel juba vanaema – kõik toimub korraga ja intensiivselt. Cerli ise näeb selles midagi ilusat ja eriliselt siduvat, mitte segadust tekitavat.
Ta meenutab ka omaenda noorust, mil sai esimest korda emaks vaid 19-aastaselt. See kogemus ei ole teda kunagi jätnud ning just see varajane vastutus kujundas tema arusaama elust, suhetest ja prioriteetidest. Seetõttu ei kõhkle ta ka nüüd oma seisukohta väljendamast: kui naine seisab valiku ees mehe ja laste vahel, siis ei tohi olla kahtlust – alati tuleb eelistada lapsi.
Cerli ei esita seda kui kerget otsust ega romantilist loosungit, vaid kui midagi, mis on tema elus läbi elatud ja korduvalt tõestatud. Tema jaoks ei ole see küsimus armastuse puudumisest, vaid vastutusest ja sellest, kellele kuulub sinu tegelik roll elus.
Kuigi teda tuntakse nime all Hing Fekeli, ei ole see identiteet kuhugi kadunud. Ta ütleb otse, et see osa temast sündis kunagi väga sügavalt ja seda ei saa lihtsalt kõrvale panna. See on midagi, mis jääb temaga, olenemata sellest, millises eluetapis ta parasjagu on.
Cerli Sarve lugu ei ole ainult lugu ühest naisest, kes sai noorelt emaks ja nüüd ka vanaemaks. See on lugu valikutest, mis ei ole alati lihtsad, kuid mis määravad ära kogu elu suuna. Ja just see ausus – ilma ilustamise ja pehmendamiseta – on see, mis paneb tema sõnad kõlama kauem kui ükski tavaline intervjuu.
