Spordis kehtib kirjutamata reegel: kaotus jääb sportlase ja tema treeneri kanda, kuid võidu puhul jagub au kogu rahvale. Just selline hetk tabas ka Eestit, kui saavutati olümpiamedal – hetk, mida kõrvaltvaatajal on peaaegu võimatu täielikult mõista. Tee sellise tulemuseni ei koosne ainult treeningutest, vaid ka pidevast pingest, kahtlustest ja ohverdustest, mida näevad vaid need, kes on selle keskel.
Henry ja Tõnis Sildaru puhul oli see teekond veelgi keerulisem. Nende ettevalmistus olümpiamängudeks toimus erakordselt suure surve all, mis ei jätnud ruumi eksimusteks ega nõrkusehetkedeks. Ometi ei olnud sel ajal peaaegu ühtegi häält, mis oleks kahtluse alla seadnud, kas Henry peaks võistlema või kas Tõnis peaks teda juhendama. Kõik tundus selge ja õigustatud – kuni tuli võit.
Täna on olukord muutunud ootamatult vastupidiseks. Keegi ei saa eitada, et Tõnis Sildaru töö on toonud reaalseid tulemusi. See pole juhuslik edu, vaid aastatepikkuse pühendumise tulemus, mille viljana on Eesti saanud märkimisväärse osa oma taliolümpiamedalitest. Kuid just nüüd, kui oleks aeg tunnustada ja tänada, on tekkinud küsimused, mis panevad kogu selle saavutuse varju.
Tekkinud on kummaline ja valus olukord: kui töö käis, ei kahtlenud keegi, kas see on õige. Aga niipea, kui tuli aeg premeerida ja tunnustada, ilmusid kahtlused ja kriitika. See vastuolu on viinud selleni, et treener ise on otsustanud astuda sammu tagasi – mitte ainult loobuda preemiast, vaid ka igakuisest toetusest, et vältida edasist pinget ja tähelepanu, mis on muutunud ebameeldivaks.
See otsus ei sündinud kergelt. Taustal on pidev avalik surve ja intriig, mida on võimendanud ka arutelud ja vastukajad, mis paisusid suuremaks, kui keegi oskas oodata. Tekkinud olukord on juba jätnud oma jälje ning seda ei ole lihtne tagasi pöörata ega siluda.
Sellises olukorras jääb alles vaid üks selge soov: lasta sportlasel ja treeneril lõpuks rahus olla. Nad on juba teinud oma töö – toonud Eestile uhkust ja hetki, mida meenutatakse veel kaua.
Tallinn on omalt poolt andnud tunnustuse nii sportlasele kui ka treenerile. Kuid võib-olla on kõige olulisem see, mida igaüks meist saab ise teha – peatuda korraks, vaadata tagasi ja öelda siiralt aitäh.
Aitäh, Henry. Aitäh, Tõnis. Teie saavutus ei kao kuhugi, olenemata sellest, mis toimub selle ümber.
