Kunagine särav ooperitäht Janne Olesk, keda paljud mäletavad veel nime all Ševtšenko, on teinud oma elus kannapöörde, mis paneks nii mõnegi lavafänni hämmastusest kulme kergitama. 56-aastane artist, kes on harjunud nautima publiku ovatsioone ja seisma uhketes kostüümides prožektorite valgusvihus, on leidnud endale uue, sootuks higisema ja tolmusema kirgliku väljundi. Tema elu keskpunktiks on viimasel ajal saanud maakodu, mis on muutunud tõeliseks kunstitaluks, kuid selle ilu ja hingestatus ei ole tulnud iseenesest.
Kui küsida, millega ooperilaulja oma vaba aega sisustab, ei saa vastuseks proovisaalide kirjeldusi ega noodilehtede lugemist. Vastupidi, Janne on selga tõmmanud tööriided ja võtnud ette sellised ettevõtmised, mis nõuavad tõsist füüsilist rammu ja kannatlikkust. Ta on pühendunud vana talumaja restaureerimisele, olles iseendaks nii arhitektiks, ehitajaks kui ka siseviimistlejaks. Üks kõige suuremaid väljakutseid on olnud uue kaevurakke ladumine – töö, mis nõuab täpsust ja rasket füüsilist pingutust ning millega tegelemine võib ooperilaulja puhul tunduda esmapilgul lausa uskumatu.
Kuid kaevuga piirdumine oleks liiga lihtne. Janne käed on saanud tuttavaks nii krohvipritsi kui ka pahtlilabidaga, sest seinte krohvimine on saanud tema igapäevaseks rituaaliks. Ta tunnistab, et ehitusprotsess on tema jaoks omamoodi loominguline teekond, kus iga kiht krohvi ja iga kivi kaevus on kui noot ooperiaarias – nõudes harmooniat ja täiuslikkust. Abikaasa toel on sellest kunagisest elamisest kujunenud eriline paik, mille igas nurgas peitub killuke nende ühist pingutust ja hoolt. See ei ole enam pelgalt vana talumaja, vaid nende ühine kunstiteos, mida nad igal sammul edasi arendavad ja paremaks muudavad.
Janne Olesk ei ole aga kaotanud oma sära, ta on selle lihtsalt teistmoodi tööle pannud. Kui varem täitis tema päevi muusika, siis nüüd täidab neid ehitustolm, looduse lähedus ja rõõm ise millegi käegakatsutava loomisest. See on muutus, mis on nõudnud suurt kohanemist, kuid naine ise paistab olevat oma uues rollis rohkem kui rahul. Ta tõestab, et andekas inimene on andekas igal rindel – olgu selleks siis kõrgete nootide võtmine või vanade hoonete uuele elule äratamine. Tema jaoks on see elustiil, kus kunst ja käsitöö sulanduvad ühte, pakkudes rahulolu, mida ükski lavalugu ei suuda päriselt asendada.
