Kirjanik ja režissöör Jüri Lina ei hoidnud tagasi, kui ta rääkis oma lapsepõlve valusatest mälestustest. Ta kirjeldab seda aega kui midagi, mis jättis sügava jälje tema hingele ja kujundas tema tuleviku mõtteviisi. „Mu lapsepõlv oli tõeliselt raske – me olime vaesed nii et iga päev ei olnud söögilauas midagi maitsvat. See oli aeg, mil järele mõtlemine ja ellujäämine olid tihedalt seotud,“ jutustab Lina oma mälestustes.
Lina meenutab, kuidas tema ema ja vanaema püüdsid jõudu kokku hoida, et nälga leevendada, kuid ikkagi ei jagunud toitu kõigile täisväärtuslikult iga päev. „Kooliajal olid päevad, kui sain süüa vaid kolm või neli korda nädalas – see polnud lihtsalt nälg, see oli elamine nappuse serval,“ räägib ta avameelselt ja jätab lugejale ahastava pildi sellest, kuidas lapse kõht püsis tükk aega tühi.
Tühja kõhu leevendamiseks räägib Lina, et ta otsis lohutust raamatutest, mis viisid ta mõtetes välja tõelisest reaalsusest ja andsid temale midagi, mille poole püüelda. Ta oli juba noorena väga tundlik laps, kelle õpetaja märkas tema annet tekste ette lugeda ja palus tal klassi ees seda sageli teha – see andis noorele Linale mingigi väärikuse tunde, isegi kui tema päevad olid täis puudust.
Lisaks vaesusele meenutab ta ka oma kokkupuuteid koolikiusamisega, mis lisas vaid valu ja tõi esile tema õrna hinge. „Kui sul pole head süüa ega tugevat tuge kodus, siis ei ole see ainult kehv algus elus – see mõjutab sind ka sotsiaalselt ja emotsionaalselt,“ nendib Lina. Tema avameelne jutustus näitab, kui tugevalt lapsepõlv võib määrata inimese enesetaju ja tema tulevikuvalikud.
Jüri Lina lugu on meile kõigile meeldetuletus sellest, et isegi kõige vaesem algus võib olla lähtepunkt millegi suureks, kui inimene suudab tekitada oma sisemist jõudu, olla loominguline ja leida lootust seal, kus teised näevad ainult tühjust.
