Eesti teatri raudvara ja rahva lemmik Luule Komissarov on naine, kelle naeratus on saatnud meid aastakümneid, kuid selle sära taga peitub lugu, mis on täis vaikset valu ja kunagist sügavat purunemist. See on lugu kahest teatrihiiglasest, Luulest ja Kalju Komissarovist, kelle liit tundus kõrvaltvaatajatele vankumatu, kuid mis ühel hetkel lihtsalt kildudeks purunes. Luule avas nüüd oma südame ja meenutas aega, mil maailm tema ümber kokku varises ning kuidas ta pidi leidma jõudu, et sellest varemeteväljast püsti tõusta ja edasi minna.
Nende abielu ei lõppenud vaikse hääbumisega, vaid see oli järsk ja halastamatu lõige. Luule meenutab, et kõige raskem ei olnud mitte üksi jäämine, vaid see, kuidas usaldusest sai üleöö tühjus. Kui Kalju otsustas minna teise naise juurde, ei olnud seal ruumi pikkadeks selgitusteks või kahetsevateks pisarateks. Luule sõnul ei püüdnud mees oma toonast käitumist isegi vabandada ega ilustada. See oli karm reaalsus, millega naine pidi silmitsi seisma keset oma elu ja karjääri tippaega. See polnud lihtsalt lahkuminek, see oli reetmine, mis jättis hinge haava, mida aeg küll parandab, kuid arm jääb alati alles.
Tol ajal oli emotsionaalne pinge nii suur, et Luule tunnistas ausalt: ta lihtsalt ei suutnud Kaljule otsa vaadata. See oli füüsiliselt valus. Iga kohtumine, iga juhuslik pilk teatrisaalides või proovides tuletas meelde seda, mis oli olnud ja mis oli nii julmalt purustatud. Naine, kes on harjunud laval olema tugev ja särav, pidi koduseinte vahel tegelema kildude kokkukogumisega. Ta ei soovinud halastust ega tahtnud olla ohver, kuid valu oli sellegipoolest reaalne ja käegakatsutav. See vabanduste puudumine mehe poolt tegi olukorra veelgi teravamaks – see oli nagu lõplik punkt ilma võimaluseta dialoogiks.
Aastad on möödunud ja Luule on suutnud selle valuga rahu sõlmida, kuid mälestus sellest hetkest, mil ta tundis, et ei suuda oma endisele kaaslasele isegi silma vaadata, on sööbinud mällu. See on lugu naise tugevusest, kes ei lasknud end murda, vaid ehitas oma elu uuesti üles, säilitades oma väärikuse ja armastuse teatri vastu. Iga kord, kui ta nüüd lavale astub, kannab ta endas seda elukogemust – kibe-magusat teadmist, et ka kõige suuremad tormid on võimalik üle elada, isegi kui su kõrval olev inimene ei leia sõnu, et oma tegu õigustada. See on tõeline elu, kaugel lavavalgustusest, kus maskid langevad ja jääb vaid toores tõde.
