Mallu Mariann Treimann-Legrant, keda enamik tunneb nime Mallukas all, ei ole kunagi olnud inimene, kes oma tegemisi varjaks või tagasihoidlikult ümber nurga räägiks. Vastupidi – ta ütleb välja nii, nagu on. Ja seekordne ülestunnistus ei jäta kedagi külmaks.
Ta räägib täiesti otse: tema maksab iseendale igakuiselt palka, mis ulatub 4000 euroni. See ei ole juhuslik number ega hetkeline kapriis, vaid teadlik otsus, mille taga on tema enda üles ehitatud töö ja süsteem. Tema jaoks on see aus ja loogiline samm – kui töötab, siis ka maksab endale väärilist tasu.
Mallukas ei püüa seda kuidagi väiksemaks rääkida ega õigustada läbi keeruliste selgituste. Vastupidi – ta rõhutab, et ei kavatse “lolli mängida”. Tema sõnul on täiesti normaalne, et inimene, kes loob väärtust ja teenib oma tegevusega raha, ka ametlikult endale palka maksab. Tema hinnangul on oluline, et kõik oleks läbipaistev ning riik saaks oma osa maksudena kätte.
Samas ei jää see teema ainult numbrite tasemele. Mallukas toob välja ka kontrasti, mis paneb mõtlema: töö, mille eest mõni inimene saab kolme kuu palga, võib tema puhul võtta vaid kümme minutit. See ei ole uhkeldamine, vaid pigem kainestav tõdemus sellest, kui erinev võib olla tänapäeva töömaailm ja sissetulekute jaotus.
Tema teekond selleni ei sündinud üleöö. Aastaid tagasi töötas ta ajakirjanikuna ja sai tavapärast palka, kuid ühel hetkel tekkis tal mõte proovida midagi muud – kasutada oma blogi ja sotsiaalmeediat nii, et see tooks sisse vähemalt sama palju kui tavapärane töö. Katsetus ei jäänud katsetuseks – see muutus kiiresti millekski suuremaks.
Tänaseks on sellest kasvanud terve äri. Mallukas ütleb, et ideid tuleb tal pidevalt ja need ideed toovad ka raha sisse. Tema tempo ja kasv on sellised, et tulevikus võib ettevõtte käive ulatuda isegi miljonini.
Lisaks ei peatu ta ainult olemasoleval. Plaanid on juba paigas – oma rõivabränd ja unistus isiklikust hobitalust ei ole enam kauged mõtted, vaid konkreetsed sammud, mille poole ta liigub. See kõik loob pildi inimesest, kes ei oota võimalusi, vaid loob need ise.
Ja võib-olla just see teebki tema loo nii kõnekaks. Ühelt poolt numbrid, mis panevad kulme kergitama. Teiselt poolt otsekohene hoiak, mis ei jäta ruumi kahtlusteks: Mallukas teeb asju omamoodi ja ei tunne vajadust selle eest vabandada.
