Eesti meelelahutusmaailma kohal on juba kuid tirelenud sünged äikesepilved ning avalikkuse fookuses on küsimus, mis ei anna rahu ühelegi fännile: kas tõesti on meie üks armastatumaid staarpaare, Tanja Mihhailova-Saar ja Mikk Saar, lahku läinud? Pikka aega kestnud spekulatsioonid ja sosistused on nüüd saanud täiesti uue ning ootamatu pöörde, sest Mikk Saar on otsustanud suu puhtaks rääkida. See pole aga tavaline selgitus, vaid pigem sügavalt isiklik ja kohati valus sissevaade sellesse, kuidas eraelu puudutav info üldse meediasse jõuab ning millist hinda peavad tuntud inimesed selle eest maksma.
Mikk Saar ei varja, et see olukord on tema jaoks kõike muud kui meeldiv. Ta tunnistab avameelselt, et on teadlik nendest juttudest, mis ringlevad, ning veelgi enam – ta teab täpselt, kes on see inimene, kes on võtnud endale vabaduse nende pereelu detaile toimetustele ette kanda. See teadmine lisab loole kibeda maigu, sest kui keegi sinu lähiringist või tutvusringkonnast hakkab sinu selja taga niite tõmbama, on raske säilitada rahu ja külma närvi. Mikk nentis, et selline tähelepanu ja info lekitamine ei tee talle loomulikult heameelt, kuid samas on ta piisavalt kogenud, et mõista meedia toimimismehhanisme.
Kogu see saaga sai alguse juba kuid tagasi, kui tähelepanelikumad jälgijad märkasid, et Tanja ja Miku ühised avalikud esinemised ja sotsiaalmeedia postitused on jäänud harvemaks. See andis kohe hoogu juurde igasugustele oletustele. Kuigi paar on alati püüdnud hoida oma koduseid asju pigem privaatsena, on nende staatus Eesti muusikataevas niivõrd suur, et iga muutus nende dünaamikas tekitab koheselt vastukaja. Mikk on nüüdseks aru saanud, et vaikus ei pruugi alati olla kuld, eriti kui keegi teine on asunud seda vaikust oma suva järgi täitma.
Kõige hämmastavam selle loo juures on aga Miku kindlus teadmises, kust see info pärineb. Ta ei nimeta küll konkreetset nime, kuid tema sõnumist kumab läbi teatav pettumus ja samas ka aktsepteerimine. On selge, et see “allikas”, kes on ajakirjanikele lugusid rääkinud, on keegi, kes usub end teadvat rohkem kui tegelikult passiks. Mikk on pidanud pealt vaatama, kuidas tema isiklik elu muutub avalikuks aruteluks, kusjuures loo algatajaks on keegi, keda ta ilmselt usaldas või vähemalt oma lähedusse lubas.
Samal ajal kui avalikkus ootab ametlikku kinnitust või ümberlükkamist, püsib õhus pinge. Mikk Saar on selles keerulises olukorras jäänud džentelmeniks, kuid tema sõnades on tunda väsimust tühjast-tähjast ja pahatahtlikkusest. Tanja Mihhailova-Saar on seni jäänud pigem tagasihoidlikuks, lastes Mikul selle tormiga rinda pista. On selge, et see teema ei kao kuhugi ning iga järgmine liigutus selles loos on kriitilise tähtsusega. Mikk igatahes enam ei vaiki ja see, et ta teab “lekitaja” isikut, paneb paljud tema ümber ilmselt ebamugavalt nihelema. See on lugu usaldusest, kuulsuse varjukülgedest ja sellest, mis saab siis, kui keegi su lähedalt otsustab su saladused rahaks või tähelepanuks vahetada.
