Eesti meediamaastiku üks värvikamaid ja otsekohesemaid tegelasi, Brigitte Susanne Hunt, on taas tõstatanud teema, mis paneb paljud südamed kiiremini põksuma ja keeled valla. Hiljutises avameelses vestluses on ta võtnud vaatluse alla kihluse kui institutsiooni, põimides sellesse nii isiklikke tähelepanekuid kui ka teravaid küsimusi tänapäeva meeste hirmude kohta. Brigitte ei ole kunagi olnud see, kes hoiaks oma mõtteid vaka all, ning ka seekord heidab ta julge pilgu suhete varjatud dünaamikasse, kus ootused ja reaalsus põrkuvad tihti valusalt.
Brigitte sõnul algab kõik ausast suhtlemisest, mis on igasuguse pikaajalise suhte vundament. Ta rõhutab, et kihlus ei tohiks olla vaid ilus žest või sotsiaalmeedias eksponeeritav teemantsõrmus, vaid sügavalt kaalutletud otsus, mis eeldab mõlema poole valmisolekut rääkida avatult oma hirmudest ja ootustest. Ometi märgib ta korduvalt, et meeste jaoks tundub kihlusega seotud vastutus sageli olevat ootamatu takistus, mis tekitab neis pelgust ja taganemissoovi. See on justkui nähtamatu piir, mida ületades kaob nende jaoks senine vabadus ja algab mingi hoopis teistsugune, nõudlikum eluetapp.
Paljud mehed, keda Brigitte on oma teekonnal kohanud, kipuvad põgenema vastutuse eest, kui juttu tuleb tõsisematest sammudest. Kas probleem on pühendumise puuduses või on tänapäeva kiirustav elutempo muutnud meid kõiki haavatavamaks ja ettevaatlikumaks? Brigitte ei anna üheseid vastuseid, vaid suunab kuulajaid ja lugejaid mõtlema sellele, miks me tihti väldime seda kõige olulisemat vestlust, mis võiks suhte järgmisele tasandile viia. Ta usub, et paljud suhted purunevad just seetõttu, et jäädakse kinni pealiskaudsusse, kartes sügavust, mida kihlus ja sellega kaasnev vastutus paratamatult kaasa toob.
Brigitte Susanne Hunti lähenemine on provokatiivne just oma siiruses. Ta ei karda tunnistada, et ka tema ise on pidanud suhetes silmitsi seisma ebakindlusega, kuid tema jaoks on kihluse teema ennekõike lakmuspaberiks mehe karakterile. Kui mees kardab rääkida tulevikust või kui ta väldib kihlusega seotud vestlusi, siis on see tema jaoks selge signaal, et ühine vundament ei pruugi olla piisavalt tugev. Tema sõnum on selge: naine, kes teab oma väärtust, ei tohiks leppida poolikute lahenduste või ebakindlate lubadustega, kui ta ise on valmis tegema järgmise sammu.
Selle teema lahkamine ei ole mõeldud vaid kriitikaks meeste aadressil, vaid pigem üleskutsena dialoogile. Brigitte tahab näha maailma, kus inimesed suudavad olla ausad nii iseenda kui ka oma kaaslase vastu, kartmata, et avatus võib tekitada taganemist. Kas kihlus on tõepoolest muutunud tänapäeval nii keeruliseks teemaks, et see nõuab julgust, mida paljudel lihtsalt napib? See jääb õhku rippuma kui suur küsimärk, millele vastuse leidmine on ilmselt iga paari jaoks personaalne väljakutse. Brigitte Susanne Hunti mõtted on kui peegel, kuhu vaadates peame endalt küsima, kas oleme valmis päriselt ühenduma või hoiame end mugavustsoonis, vältides seda ühtainsat tõelist otsust, mis muudaks kõik.
