Eesti teatriajaloo vaieldamatu suurkuju ja armastatud primadonna Ita Everi ümber hõljus alati teatav salapära, mida ta hoidis teadlikult ja väärikalt. Ehkki rahvas jumaldas teda lavalaudadel, jäid tema koduseinad paljude jaoks kättesaamatuks kindluseks. Nüüd on näitlejanna Ülle Kaljuste otsustanud heita valgust sellele, kuidas legendaarne kolleeg oma privaatsust tegelikult kaitses ning kes olid need õnnelikud, kes üldse üle tema lävepaku astuda tohtisid. See polnud pelgalt juhus, vaid teadlik elustiilivalik naiselt, kes andis endast laval kõik, kuid hoidis oma isiklikku ruumi püha ja puutumatuna.
/nginx/o/2014/11/29/3563341t1h5584.jpg)
Kaljuste meenutab avameelselt, et Ita Ever ei olnud sugugi selline inimene, kes oleks kergekäeliselt võõraid või isegi tuttavaid enda poole külla kutsunud. See oli tema jaoks põhimõtteline küsimus. Kodune atmosfäär ja sealne rahu olid midagi sellist, mida ta ei soovinud jagada avalikkuse või juhuslike seltskonnakaaslastega. Seal käisid vaid väga vähesed ja väljavalitud inimesed, kelle usaldusväärsuses staar kordagi ei kahelnud. See teadmine lisab Everi niigi müstilisele aurale veelgi sügavust, näidates teda naisena, kes oskas tõmmata selge piiri avaliku elu sära ja koduse vaikuse vahele.
Kui Ülle Kaljuste ise kord sellesse suletud ringi sattus, oli see hetk täis erilist tähendust. See polnud lihtsalt järjekordne kohtumine, vaid justkui sissepääs maailma, kuhu pääsmeteta ei pääsenud. Kaljuste kirjeldab seda kogemust suure austusega, märkides, et Everi kodu peegeldas tema olemust – seal valitses kord ja teatav seletamatu elegants, mis oli omane ainult temale. See polnud edvistamine, vaid siiras soov hoida midagi ainult endale ja oma kõige lähedasematele.
Tänapäeva maailmas, kus sotsiaalmeedia on muutnud koduaknad kõigile avatuks, tundub Ita Everi selline hoiak erakordselt kütkestav ja isegi kättesaamatu luksusena. Ta ei vajanud koduseid fotosessioone ega seltskonnakroonika tähelepanu oma elutoas. Ülle Kaljuste sõnad kinnitavad, et see distantsi hoidmine oli osa Everi fenomenist. See muutis iga hetke, mille ta veetis koos kolleegidega teatris, veelgi väärtuslikumaks, sest kõik teadsid – pärast eesriide langemist tõmbus ta tagasi oma maailma, kuhu võtmeid omasid vaid üksikud. See vaikus ja eraldatus andsid talle tõenäoliselt just selle jõu, et tulla järgmisel õhtul taas lavale ja särada eredamalt kui keegi teine.
Ülle Kaljuste meenutused toovad meieni pildi ühest ajastust ja isiksusest, kelle väärikus ja salapära jäävad Eesti kultuurilukku igaveseks. See oli usalduse ja piiride seadmise kunst, mida Ita Ever valdas täiuslikult. See teadmine, et legendaarse näitlejanna kodu oli tema kindlus, kuhu pääsesid vaid vähesed, muudab tema mälestuse veelgi austusväärsemaks ja lummavamaks kõigi nende jaoks, kes teda distantsilt imetlesid.
