Eesti teatrimaailma unustamatu suurkuju Ita Everi lahkumine jättis hinge tühimiku, mida on raske täita, kuid tema pärand elab edasi nende mälestustes, kes seisid talle kõige lähemal. Ülle Kaljuste, kes jagas Itaga aastakümnete pikkust lavateed ja sügavat isiklikku sõprust, meenutab oma hingesugulast imetluse ja teatava valusmagusa muigega. Nende side ei olnud pelgalt kollegiaalne läbikäimine Draamateatri seinte vahel, vaid see oli midagi palju kargemat ja ehtsamat, kus huumor ja tragöödia põimusid nii tihedalt, et vahel oli raske ühel ja teisel vahet teha.
:format(webp)/nginx/o/2014/11/29/3563341t1h5584.jpg)
Ülle Kaljuste sõnul oli Ita Everi fenomeniks tema uskumatu võime säilitada väärikus ja teravmeelsus ka kõige keerulisematel hetkedel. Kaljuste meenutab, et nende ühine keel põhineski suuresti oskusel naerda iseenda ja elu absurditeedi üle. See oli omamoodi ellujäämismehhanism – huumor käis neil alati läbi tragöödia ning kõige sügavamad elulised draamad suudeti pöörata millekski, mis pakkus vabastavat naeru. Ita ei talunud liigset halitsemist ega tühja loba, tema jaoks oli oluline sisu, isegi kui see sisu oli valus.
Teatrilaval olid nad partnerid, kes mõistsid üksteist poolelt sõnalt. Kaljuste kirjeldab, kuidas Everi kohalolu sundis kõiki pingutama, sest tema professionaalsus oli nõudlik, kuid samas inspireeriv. Kuid väljaspool proovisaale ja etendusi oli Ita inimene, kes hoidis oma lähedasi väga. Nende sõpruse aastate jooksul kogunes lugusid, mis jäävadki vaid nende vahele, kuid Ülle jagatud meenutustest kumab läbi suur austus naise vastu, kes suutis olla korraga nii habras kui ka graniitkõva.
See eriline side, mis hoidis kahte näitlejannat koos läbi pikkade hooaegade ja elumuutuste, oli täidetud aususega. Kui oli aeg nutta, siis nuteti, aga alati leiti tee tagasi naeruni. Kaljuste rõhutab, et Ita Everi elus ei olnud kohta võltsilul ega teesklusel. Iga vestlus ja iga kohtumine kandis endas mingit erilist väge, mis pani tundma, et elu on elamist väärt just oma ebatäiuslikkuses. See on pärand, mille Ita jättis oma sõbrannale ja kolleegile – teadmine, et ka kõige mustemas tragöödias peitub kild huumorit, mis aitab edasi minna. Nüüd, kui suurmeister on lahkunud, jäävad need hetked ja ühised naerupahvakud meenutama aega, mil Eesti teatri esileedi säras kirkamalt kui keegi teine, hoides enda kõrval neid, kes teda tõeliselt mõistsid.
