Eesti tele- ja raadiomaailma on tabanud trööstitu lein: meie hulgast on lahkunud kauaaegne ja sügavalt austatud Eesti Rahvusringhäälingu töötaja Mai Mikiver. See kurb uudis on jätnud tühimiku paljude kolleegide ja televaatajate südametesse, kes mäletavad teda kui vankumatut professionaali ja sooja isiksust, kelle panus Eesti meediamaastikku on hindamatu väärtusega.
Mai Mikiveri tee rahvusringhäälingus ei olnud lihtsalt tööpost, vaid aastakümneid kestnud pühendumus, mis vormis seda, kuidas me täna televisiooni ja raadiot mõistame. Ta oli inimene, kes tundis telemaja koridore ja stuudioid nagu oma peopesa, olles tunnistajaks lugematutele ajaloolistele hetkedele ja tehnoloogilistele pööretele. Kolleegid meenutavad teda kui ääretult kohusetundlikku ja täpset inimest, kelle käe all sujusid ka kõige keerulisemad protsessid pealtnäha mängleva kergusega.
Tema lahkumine on ootamatu löök kõigile, kes on temaga aastate jooksul koos töötanud. Mikiver polnud lihtsalt nimekaart ukse peal või nimi tiitrites – ta oli mentor paljudele noorematele põlvkondadele, kes alles meediamaailmas esimesi samme tegid. Tema nõuanded olid alati asjakohased ja toetavad, aidates hoida seda kõrget kvaliteedistandardit, mida Eesti Rahvusringhääling esindab. Ta oli sild vana kooli väärikuse ja uue aja dünaamilisuse vahel, suutes säilitada rahu ka kõige pingelisematel otseülekannete hetkedel.
Mai Mikiveri elu ja töö olid tihedalt põimunud Eesti kultuurilooga. Olles osa tuntud ja armastatud Mikiveride dünastiast, kandis ta endas seda erilist vaimsust ja intelligentsust, mis on iseloomustanud tervet tema perekonda. See polnud pelgalt perekonnanimi, vaid kvaliteedimärk, mida Mai hoidis kõrgel igas oma tegemises. See väärikus peegeldus tema igas liigutuses ja sõnas, muutes ta hinnatud vestluspartneriks nii kaadri taga kui ka igapäevaelus.
Telemaja seinte vahel valitseb praegu vaikus ja kurbus. Küünalde leek ja lilled meenutavad naist, kes andis oma elutöö selleks, et vaatajani jõuaks puhas ja selge pilt ning kuulajani kvaliteetne heli. Mai Mikiveri pärand ei kao aga kuhugi – see elab edasi igas arhiivikaadris, igas saates, mille sünni juures ta oli, ja iga kolleegi mälestustes, kes sai osa tema tarkusest ja elurõõmust. See on ühe ajastu lõpp, kuid samas mälestus naisest, kes jäi lõpuni truuks oma valitud teele ja kodusele ringhäälingule.
Nüüd, kui Mai Mikiver on suundunud tähtede taha, jääme meenutama tema naeratust ja seda erilist soojust, mis täitis ruumi alati, kui ta sisse astus. Eesti meediapere langetab pea sügavas leinas, saates oma viimased tervitused naisele, kes oli ja jääb teleajaloo üheks säravamaks, ehkki tihti varju hoidnud täheks. Tema tee on lõppenud, kuid jälg, mille ta jättis, on sügav ja kustumatu.
