Eesti teatri raudvara ja rahva vaieldamatu lemmik Luule Komissarov on naine, kelle naeratus ja sarm on aastakümneid lummanud publikut nii lavalaudadel kui ka teleekraanil. Ometi peitub selle särava fassaadi taga ammune haav, mis ei ole tänaseni täielikult paranenud. Luule otsustas rääkida suud puhtaks ühest oma elu kõige raskemast perioodist – hetkest, mil tema maailm kukkus kokku pärast purunenud abielu ja valusat lahkuminekut, mis jättis ta üksinda koos väikese lapsega.
:format(webp)/nginx/o/2026/04/05/17546566t1hab34.jpg)
See ei olnud lihtsalt tavaline lahkuminek, vaid emotsionaalne tühimik, mis tabas näitlejannat ootamatult ja halastamatult. Luule meenutab, et sel ajal, kui südamevalu oli kõige teravam, ei olnud tal kuskilt mujalt tuge otsida kui oma kõige lähedasemalt inimeselt. Just tema ema oli see kindlus, kes ei lasknud tal täielikult murduda. Sel ajal, kui Luule pidi professionaalselt särama ja teatris oma rolle täitma, hoidis ema kodus rinnet, pakkudes nii praktilist abi kui ka hingerahu, mida naine nii meeleheitlikult vajas.
Näitlejanna tunnistab ausalt, et ilma ema toetuseta oleks ta tollal lihtsalt hätta jäänud. See oli aeg, mil iga päev tundus võitlusena ning teadmine, et keegi on tingimusteta sinu kõrval, oli ainus asi, mis hoidis teda vee peal. Luule meenutab, kuidas ta pidi leidma endas jõudu, et jätkata tööd teatris, kuigi sisimas valitses kaos. Publik ei tohtinud näha pisaraid, nad pidid nägema talenti, ja just ema kohalolu võimaldas tal seda rasket rolli mängida nii elus kui laval. See pihtimus heidab valgust sellele, kui habras võib olla ka kõige tugevama naise hing, kui teda tabab reetmine või armastuse lõppemine.
Täna, vaadates tagasi neile tormistele aastatele, on Luule tänulik selle õppetunni ja sideme eest, mis teda emaga liitis, kuigi valu hind oli kirjeldamatult kõrge. See on lugu vastupidavusest, emalikust armastusest ja sellest, kuidas ka kõige mustematel aegadel võib leiduda üks valguskiir, mis aitab uuesti püsti tõusta ja edasi minna.
