Eesti teatri- ja kinomaastiku üks säravamaid tähti, alati sarmikas Viire Valdma, on otsustanud rääkida loo, mis võtab hinge kinni ja tuletab meelde elu haprust. See ei ole järjekordne lugu lavatagusest särast või uutest rollidest, vaid ränkraske pihtimus sellest, kuidas ühel hetkel muutus kõik. Teade pahaloomulisest kasvajast tabas naist ootamatult, kuid tema reaktsioon sellele polnud mitte meeleheide, vaid kummaline ja peaaegu seletamatu rahu. Viire meenutab täna neid hetki, mil arstide kabinetis kõlasid sõnad, mida keegi kunagi kuulda ei soovi, kuid mis said tema uueks tegelikkuseks.
Näitlejanna kirjeldab, et diagnoosi saades ei vallanud teda paanika ega pisarate laviin. Selle asemel tekkis tema sees vahe ja selge teadmine – tuleb teha seda, mida on vaja. See oli justkui ellujäämisinstinkt, mis lülitas välja üleliigse emotsionaalse müra ja keskendus vaid ühele eesmärgile: võitlusele. Viire tõdeb, et temas tekkis kummaline selgus, mis aitas tal rasketest raviprotseduuridest ja ebakindlusest läbi närida. Ta ei hakanud küsima “miks mina?”, vaid võttis olukorda kui paratamatust, millega tuleb rinda pista kohe ja praegu. See sisemine tugevus on midagi, mis iseloomustab teda nii laval kui ka eraelus, kuid seekordne roll oli kaalul suurem kui ükski varasem.
Haigusega silmitsi seismine tähendas muudatusi igas eluaspektis. Viire räägib avameelselt, kuidas keha ja vaim pidid kohanema uue rütmiga, kus haiglaravid ja ootamine said igapäevaseks osaks. Ta ei varja, et teekond on olnud kurnav, kuid samas on see õpetanud teda väärtustama hetki, mis varem tundusid iseenesestmõistetavad. Iga päev, mil ta tundis end piisavalt hästi, et nautida värsket õhku või lähedaste seltskonda, muutus hindamatuks kingituseks. Näitlejanna rõhutab, kui oluline on sellistel hetkedel usaldada meditsiini ja spetsialiste, jättes kõrvale hirmu ja lastes professionaalidel oma tööd teha.
See dramaatiline peatükk Viire Valdma elus on täis sügavat inimlikkust ja vastupidavust. Ta ei soovi end näidata ohvrina, vaid jagab oma kogemust lootuses, et see annab jõudu teistelegi, kes sarnase murega silmitsi seisavad. Tema lugu on tunnistus sellest, et isegi kõige pimedamal tunnil võib leida endas valguse ja rahu, mis aitab edasi liikuda. Viire on alati olnud publiku lemmik oma aususe ja ehtsuse poolest ning see rasket haigust puudutav ülestunnistus vaid süvendab austust tema vastu kui naise ja kunstniku vastu, kes ei murdu ka kõige karmimate tormide käes. Täna vaatab ta tulevikku uue pilguga, hoides kinni sellest samast selgusest, mis teda kõige raskemal hetkel päästis.
