Anu Saagimi elus on olnud palju värvikaid hetki, kuid üks mälestus kerkib esile eriti erilise ja romantilisena. See viib tagasi aastasse 1980, mil Tallinnas toimus Moskva olümpiamängude purjeregatt – sündmus, mis tõi linna hulgaliselt välismaalasi ja lõi täiesti omanäolise õhkkonna. Just siis, kõigest 17-aastasena, sattus Saagim sündmuste keskele, mis jätsid temasse jälje kogu eluks.
Kõik algas üsna ootamatult. Pirita rannas märkasid teda välismaalased, kes soovisid teha fotosessiooni. Noorele Anule oli see põnev kogemus, kuid sellest sai ka millegi palju suurema algus. Tänu sellele kutsele pääses ta purjespordikeskusesse – kohta, kuhu tavainimestel toona lihtsalt asja ei olnud. Seal avanes talle maailm, mida ta polnud varem näinud: rahvusvahelised külalised, pidulikud õhtusöögid ja täiesti uus atmosfäär.
Just selles keskkonnas kohtus ta itaallastest purjetajatega. Üks neist jäi talle aga kohe eriliselt silma. Nende tutvus muutus kiiresti soojaks ja südamlikuks suhteks. Saagim meenutab, et teda kutsuti õhtusöögile, kus ta proovis esimest korda elus spagette – detail, mis on talle siiani eredalt meeles.
Selle itaalia noormehe käitumine jättis noorele tüdrukule sügava mulje. Ta oli tõeline džentelmen, viisakas ja tähelepanelik. Mees tutvus isegi Saagimi emaga ning suhtus kogu olukorda suure austusega. Nende side ei olnud tormiline ega kirglik klassikalises mõttes. Saagim kirjeldab seda hoopis õrna ja romantilise loona, milles oli rohkem süütut lähedust kui midagi muud.
Tema sõnul kujunes sellest üks romantilisemaid suhteid tema elus. Nad veetsid aega jalutades, vesteldes ja lihtsalt hetki nautides. Saagim on hiljem meenutanud seda suhet sõnadega, mis kõlavad kui väike poeetiline kokkuvõte: natuke suudlusi, vahukoorekook ja spagetid.
Kõige meeldejäävamaks detailiks jäi aga žest, mis mõjus peaaegu muinasjutuliselt. Saagimi sõnul kinkis itaallasest noormees talle selle aja jooksul lausa miljon roosi. See oli liigutus, mis sümboliseeris tähelepanu, romantikat ja nooruse emotsioone.
Kuigi nende teed hiljem lahku läksid, ei kadunud side täielikult. Nad jätkasid mõnda aega kirjavahetust, hoides alles mälestuse sellest ootamatust ja helgest peatükist. See kogemus jättis Saagimile tugeva tunde, et maailm võib olla palju suurem ja imelisem, kui esmapilgul paistab.
Olümpiaregatt ja see kohtumine mõjusid talle lausa elumuutvalt. Saagim on hiljem öelnud, et just sellest ajast võis ta saada väikese tõuke, mis õpetas maailma avatumalt vaatama. Kui olla valmis uutele kogemustele ja inimestele, võib elu tuua kaasa hetki, mis jäävad meelde kogu eluks.
