Eesti teatri- ja telemaastiku üks säravamaid tähti Luule Komissarov on alati silma paistnud oma otsekohesuse ja elujaatava hoiakuga, kuid tema minevikus peitub perioode, kus emotsionaalne pinge saavutas haripunkti. Pärast abielu purunemist näitleja Kalju Komissaroviga ei piirdunud naine vaid juriidilise lahutusega, vaid tundis sisemist vajadust vabaneda kõigest, mis meenutas talle ühist minevikku ja purunenud unistusi. See oli aeg, mil Luule süda oli täis otsustavust ja soovi alustada täiesti puhtalt lehelt, jätmata ruumi ühelegi varjule, mis võiks teda tagasi hoida.
Kui ametlikud paberid olid allkirjastatud ja mees oli kodust lahkunud, tabas Luule Komissarovit ootamatu ja jõuline emotsioonipuhang. See ei olnud lihtsalt kurbus, vaid pigem praktiline ja halastamatu soov puhastada oma elupind kõigest võõrast. Näitlejanna meenutab seda hetke haruldase siirusega, kirjeldades, kuidas ta seisis keset tühjenevat korterit ja tundis, et õhk peab muutuma. Ta ei soovinud, et tema kodusesse atmosfääri jääks grammigi mälestust mehest, kes oli olnud nii pikk osa tema elust. Tema reaktsioon oli instinktiivne ja kompromissitu, peegeldades naise tugevat iseloomu, mis ei salli poolikuid lahendusi.
Luule otsus oli drastiline ja kõikehõlmav: ta soovis, et korterist kaoks viimnegi mälestus, viimnegi jälg ja isegi lõhn, mis võiks viidata mehe kunagisele kohalolule. Ta väljendas seda soovi väga värvikalt, märkides, et majapidamisest peab kaduma iga märk, et vanamehe lõhnagi enam tunda poleks. See ei olnud öeldud kurjusega, vaid pigem ellujäämisinstinktina – see oli tema viis öelda maailmale ja iseendale, et see peatükk on nüüd pöördumatult suletud. Ta haaras kontrolli oma keskkonna üle, muutes korteri taas oma kindluseks, kus reeglid kehtestavad vaid tema ise ja tema tütar.
Selline radikaalne suurpuhastus oli Luule jaoks omamoodi teraapia. Ta ei piirdunud vaid kappide koristamisega, vaid see oli vaimne vabanemine koormast, mis oli teda rõhunud. Iga välja visatud ese või ümber paigutatud mööblitükk tähistas uut vabadust. Näitlejanna on hiljem tunnistanud, et see radikaalsus aitas tal kiiremini taastuda ja leida uut energiat, et pühenduda tööle teatris ja kasvatada oma last rahus. See lugu on tunnistus naise uskumatust sisemisest jõust ja võimest tulla välja ka kõige keerulisematest eraelulistest kriisidest püstipäi, säilitades sealjuures talle omase huumorimeele ja väärikuse. Tänaseks on need mälestused settinud, kuid tollane emotsionaalne torm näitab ilmekalt, kui kirglikult ja täiel rinnal Luule Komissarov oma elu elab.
