Saaremaa avarustel kasvanud Heidi Hanso lapsepõlv ei olnud kunagi vaikne ega igav. See oli täis kirevat tegevust, kus iga päev tõi kaasa uusi väljakutseid – olgu selleks siis lehmade karjatamine koos nelja-aastase mudilasega, metsiku hobuse seljas tehtud eluohtlikud hüpped või lõputud tunnid kartulivagude vahel rügades. Kui aga päevatöö tehtud, siirdusid lapsed isa kabinetti, kus öised arvutimängud pakkusid põgenemist reaalsusest. See oli elu suures, kuuelapselises peres, kus iga liige pidi leidma oma koha ja hääle.
Heidi kirjeldab nende pere dünaamikat humoorika täpsusega: „Meil on peres tõeliselt tore rütm, sest poiss ja tüdruk vahelduvad järgemööda – poiss, tüdruk, poiss, tüdruk, poiss ja tüdruk. Kõigi meie nimed algavad lisaks veel H-tähega, mis on omamoodi kaubamärk.“ See polnud juhuslik kokkusattumus, vaid vanemate teadlik ja kindel valik. Ema, kes oli ise kasvanud üksiku lapsena, tundis lapsepõlves puudust õdedest-vendadest ning seadis endale eesmärgiks luua suur ja kokkuhoidev pere. Isa seevastu pärines viielapselisest kodust, kus lapsepõlveaegsed sidemed on püsinud tugevana tänaseni.
Selline kasvatusstiil on jätnud sügava jälje kõigisse Hanso pere laste eluteedesse. Heidi sõnul on peamine õppetund, mille nad vanematelt kaasa said, julgus olla isemoodi. Iga Hanso on leidnud oma kutsumuse ja käib seda rada kindla sammuga, kartmata ühiskonna ootusi või stereotüüpe. See on omamoodi vabadus, mida suurperedes kasvanud lapsed sageli endas kannavad – teadmine, et seljatagune on alati kindlustatud, kuid samal ajal vajadus tõestada oma iseseisvust.
Tänaseks on see pere kasvanud tõeliseks dünastiaks. Kuus last on omakorda loonud oma pered ning kokku on Hansode suguvõsas juba kakskümmend lapselast. See on muljetavaldav arv, mis tähendab, et suguvõsa kokkutulekud meenutavad pigem väikest küla kui tavapärast perekondlikku koosviibimist. Heidi rõhutab, et just see tihe suhtlus ja pidev üksteisest toitumine on see liim, mis hoiab neid koos ka täiskasvanueas. Kuigi igaühel on oma karjäär ja elustiil, on ühised juured Saaremaal ja lapsepõlve ühised mälestused need, mis neid alati tagasi kokku toovad. See pole lihtsalt suguvõsa, vaid elav tõestus sellest, kuidas hooliv ja julgustav kasvatus annab vundamendi, millele saab rajada tugeva ja õnneliku tuleviku.
