Kolmkümmend kuus aastat on pikk aeg. See on terve eluperiood, mis mahub ühe abielu sisse, ning raadiohääl Alari Kivisaar teab täpselt, mida tähendab sellise kestvusega liit koos kõigi selle värvide ja varjunditega. Sel sügisel tähistavad Alari ja tema abikaasa Hille oma järjekordset pulma-aastapäeva, olles koos rännanud läbi aastakümnete, kus on olnud nii päikselisi hetki kui ka tormisemaid tuuli. Ometi on Kivisaare sõnul nende suhe püsinud kindlana, vältides igasuguseid dramaatilisi lahkuminekuid, kus keegi kohvreid pakiks või pauguga uksest lahkuks.
Siiski tunnistab 59-aastane raadiolegend, et abielu argipäev pole alati olnud ühtlaselt rahulik kulgemine. Kui juttu tuleb omavahelistest nääklemistest, märgib Alari muiates, et tema roll nendes on pigem tagasihoidlik. „Mina väga ei tülitse, pigem tülitseb tema minuga,“ tunnistab ta avameelselt. Tema sõnul on abikaasa Hillele vaidluse tekitamiseks sageli vaja õige vähe. See dünaamika toob esile ühe huvitava tähelepaneku, mis tundub Kivisaare jaoks olevat abielu vääramatu osa: kui kodus tekib pinge, on naise jaoks kõige olulisem leida süüdlane. Ja kes oleks veel mugavam ja käepärasem sihtmärk kui mees, kes on alati majas olemas?
Alari kirjeldab olukorda, kus tema filosoofia on lihtne – kui midagi läks vääriti, siis juhtus mis juhtus ja tuleb edasi liikuda. Hille seevastu vajab harmooniliseks edasiminemiseks vastutaja leidmist. „Ta ei saa enne rahu, kui keegi on vastutav. Siis saab süüdlasele kogu oma emotsiooni ära öelda,“ selgitab raadiohääl, lisades kerge irooniaga, et selline emotsioonide väljavalamine ei pruugi sisuliselt midagi muuta, kuid on ilmselt vajalik ventiil pingete maandamiseks.
Üks eluline näide iseloomustab seda ideaalselt. Kui nende laps oli alles väike ja õppis kõndima, vajas ta pidevat tähelepanu, sest kukkumised olid kerged tulema. Alari meenutab, kuidas talle pidevalt südamele pandi, et ta peab lapsel silma peal hoidma, et too ei kukuks. Kuid olles inimene, mitte robot, on võimatu igat sammu sekundi murdosa täpsusega kontrollida. Iga kord, kui laps kukkus ja põlve kriimustas, järgnes etteheide: „Ma ju ütlesin sulle, et jälgi!“
Kivisaar toob välja humoorika paradoksi: ühel päeval, kui ta naasis töölt ja nägi last veriste põlvedega, oli ta valmis vasturünnakuks, et näidata, kui keeruline on kõiki ohte ennetada. Ent isegi siis jäi süüdlaseks tema – seekord hoopis vale jalanõude valiku pärast. „Ma ütlesin sulle, et ära osta talle neid jalanõusid — nendega ta kukubki,“ kõlas süüdistus. See ongi ehk 36 aastat kestnud abielu saladus: oskus üksteise kiiksudega elada, neid muigega võtta ja ikkagi koos edasi liikuda, teades, et ükskõik mis juhtub, keegi on süüdi ja elu läheb sellest hoolimata omasoodu edasi.
