See on lugu, mis toob pisarad silma ka kõige külmemale inimesele. Oleg Sõnajala kihlatu on avanud oma südame ja jaganud avalikkusega hetki, mis on täis kirjeldamatut valu ja igatsust. Kui inimene, kellega oled jaganud oma unistusi, rõõme ja igapäevaseid muresid, ühtäkki kaob, jääb järele vaid vaikus ja tühjus, mida on pea võimatu täita. Selles isiklikus meenutuses räägib ta sellest raskest ja hinge kriipivast hetkest, kui ta seisis viimast korda oma armastatu kirstu kõrval. See polnud lihtsalt hüvastijätt, see oli hetk, mil kogu maailm näis seisma jäävat.
Pisarad voolasid lakkamatult, kui ta seisis seal, vaadates viimast korda inimesele, kes oli talle nii kallis. Ta kirjeldab seda kui võitlust iseendaga – püüet talletada mälestust iga viimase kui detaili kohta, et mitte kunagi unustada. Ta soovis oma mällu söövitada iga joone, iga varjundi, et see pilt püsiks igaveseks. See on justkui katse hoida kinni millestki, mis on juba libisemas teispoolsusesse. Selline emotsionaalne vapustus paneb meid kõiki mõtlema elu haprusele ja sellele, kui vähe me tegelikult hindame neid hetki, mis meile on antud.
Sõnajalgade perekonna ümber on alati olnud teatav aura, kuid seekord on lugu intiimsem ja valusam kui kunagi varem. Kihlatu sõnad kannavad endas sügavat austust ja armastust, mis ei kadunud ka pärast kõige raskemat lööki. See on tunnistus sellest, kuidas surm lahutab küll kehad, kuid ei suuda murda hinge ja mälestuste väge. Iga lause, mille ta kirja pani, on täis igatsust ja soovi öelda veel neid sõnu, mida enam kunagi kuuldavale ei tooda.
Kogu see läbielatud tragöödia on jätnud sügava jälje. Ta jagab seda valu, et näidata – kuulsuse ja avaliku elu taga on alati lihtne inimene, kes tunneb samamoodi nagu iga teine. Tema meenutused pole vaid leinaprotsessi osa, vaid ka austusavaldus inimesele, keda ta südamest armastas. Ta kinnitab, et kuigi füüsiline kohalolu on kadunud, elab mälestus edasi ning see annab jõudu, et ükskord, võib-olla, hakkama saada uue reaalsusega, kus teist inimest enam kõrval ei ole. See on lugu, mis puudutab kõiki, sest me kõik oleme kogenud kaotusehirmu või leina ning tema siirus selles on midagi, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Ta püüdis endasse imeda iga sekundi, et see saaks temaga kaasas käia igavesti.
