Kujutage ette seda hetke: seisate jõusaali riietusruumis pärast kurnavat Synrgy360 treeningut, kui sõbranna teie poole vaatab, hääles selge kadedusenoot, ja poetab: „Kuule, su tagumik on küll pringim kui varem, oled sa alla võtnud?“ Peeglisse vaadates tunnete rahulolu. Jah, stressivaba puhkus, hommikune sörk, ujumine ja avokaadode vohmimine on jätnud oma jälje. Kuid sügaval sisimas tekib küsimus: kui kauaks seda jätkub?
Aastaid on meile korrutatud üht ja sama mantrat – liigu vähemalt kolm korda nädalas värskes õhus, unusta rasvane ja suhkrurikas toit, vähenda stressi ja maga piisavalt. See peaks olema otsetee õnneni, kus töö sujub kui õlitatult ja armastus saadab teid igal sammul. Lõpuks, kui üldse, sured ilusana ja pääsed taevas justkui VIP-osakonda. Aga miks me siis ikkagi vaevleme? Miks on ümberringi nii palju ülekaalulisi ja teise astme diabeedi käes kannatavaid inimesi?
Tõde on tegelikult lihtne ja samas valus: see on enesedistsipliini puudumine. See on mugavustsoonist tingitud lodevus. Me teame väga hästi, et kartulikrõps on kahjulik ja kaalikas kasulik, aga sageli meid lihtsalt ei koti. Meisse pumbatakse iga päev tonnide viisi infot tervisliku eluviisi kohta, kuid laiskus on tugevam kui teadmised. Kas meiesugustel mugavusearmastajatel on üldse lootust? Kas üle neljakümnesel on mõtet pingutada, kui istud pühapäeva hommikul arvuti taga ja sööd šokolaadikomme?
Peab olema! Kui alkohoolikud ja ahelsuitsetajad suudavad oma elustiili muuta, miks ei võiks siis keskealised üleöö terviseusku pöörduda? Üks staažikas jõusaalitreener kinnitab, et püsiv muutus vajab kindlat protsessi. Kõigepealt tuleb teadvustada oma soov ja anda endale aega mõelda – see protsess võib vahel kesta igavesti. Tegudeni jõudmiseks on vaja tõsist tõuget, sageli on selleks elus toimunud ootamatu pööre või tervise halvenemine. Treener toob näite iseendast: kunagi oli ta pehme kontorirott, kuni rasked kopsupõletikud sundisid teda hirmust oma elu täielikult ümber hindama.
Kõige raskem on loobuda magusast. Treeneri nipp on lihtne: pane kommid oma vaateväljast võimalikult kaugele, näiteks köögikapi kõige kõrgemasse nurka. Poes kõnni magusaosakonnast suure kaarega mööda. Ja kui sa siiski need koju tassid, siis tead ju ise – taburetid on selleks leiutatudki. Kuid liikumine pole imerohi, kui istud tööl üksteist tundi jutti. Alustada tuleb jupphaaval: regulaarne hommikusöök, jalgsi tööle minek, lifti asemel trepp. See on tehtav.
Toiduga on aga lood keerulisemad. Kõik teavad, et suhkur, valge jahu ja poe valmistoidud on sisuliselt enesetapp. Siiski on tekkinud uut tüüpi inimesed – ortorektikud. Nad saavad rahuldust teiste hukkamõistmisest, kes pühapäeval pannkooke naudivad. Nad muutuvad fanaatikuteks, kes järavad nurgas vaid kapsalehti. See on kui omamoodi ususekt.
Lõpuks jõuame ringiga algusesse: mis mõtet on tervist taga ajada, kui võime homme libedal kõnniteel kukkuda? Teadus ei suuda seletada, miks haigused meid ründavad – isegi eluaeg karske vanaema võib haigestuda maksatsirroosi. Kuid treeneri sõnul on vabandused vaid laisa inimese pärusmaa. Tähtis on protsess, mitte lõpptulemus. Elu on kindlasti mõnusam mõõduka sportimise ja tervisliku toitumisega, kuid miks mitte vahel nautida ka klaasikest alkoholi või jäätist? Kuldne kesktee on parim: pühendage hommikud liikumisele ja õhtud tõelisele nautlemisele.
