Tele‑ekraani nähes särav ja energiline saatejuht Eda‑Liis Kann on teinud sel suvel ühe elu dramaatilisema ja samas rõõmsama teekonna, mis paneb kõiki seda jälginud eestlasi pead vangutama ja südameid soojenema. 19. augusti varahommikul, kui päike alles tõusmas oli, jõudis ta koos arhitektist abikaasa Haldoga — keda lähedased kutsuvad lihtsalt Haldo — laste paljude nägude vahele taas üks ime: nende neljas tütar jõudis ilma mürata ja tugeva kilkega ilmale.
See sündmus ei tulnud vaid tühja kohana — see oli järgmine peatükk pika loona, kus Eda‑Liis on viimase kolme aasta jooksul saanud üllatusi nagu kommikarbi. Eelmised kaks last — nende ühine tütar Liisabel ja vanemad õed Marta Rosiita ning Saara‑Liisa oma varasemast elust — on juba kodus naeratanud ja oma väikest õde oodanud. Neljas tüdruk aga tuli maailma nagu ootamatu kiri, mille sisu sa tead, et on ilus, kuid ei osanud selle jõudu ette näha.
Eda‑Liis on avaldanud, et kuigi nad pole kunagi oma pere suurust planeerinud nagu tabeli ridu täites, tundub, et elu ise pani punktid paika: „Kui oleksime planeerinud, oleks sättinud nii, et saaks parema emapalga,“ naeratas ta hiljem vahetult pärast sündi, arvestades, kuidas ta oma töö ja pereelu vahel tasakaalu hoiab. See lihtne, kuid sügav lause jääb meelde — sest see kõlab tõe ja humoorika lootuse seguna, mida kõik täna tunnevad.
See sünnitus polnud tema jaoks mingi karm võitlus, nagu mõnel legendil, vaid pigem päev, kus tema keha ja vaim töötasid kokku nii sujuvalt, et isegi ta ise imestab, kui kergesti kõik läks: sünnitus oli kiire, terve ja täis kerget rõõmu. Sellised kogemused jäävad tihti ainult emade endi mälestustesse, kuid Eda‑Liis tegi sellest avaliku ja liigutava loo, mis pani paljud looma‑ ja pereinimesedki mõtlema oma eludele ja tulevikule.
Nüüd, kui neljas tüdruk on turvaliselt kodus ja Hästi vastu võetud, kõlab peres tihti nimi Roosi — nimi, mis on kui õrn ja samas tugev nagu armastus, mis selle pere ümber tiirleb. Õhtu kõlab praegu nende kodus nii, et iga naeratus kõlab nagu uus algus ja iga pisike hingetõmme meenutab, kui habras ja võimas elu tegelikult on.
