Eesti muusikamaailma elav legend Ivo Linna pälvis äsja prestiižse elutööpreemia, kuid värske laureaat ise ei osanud sellist austust veel nii pea oodata. Kui nimi suurel laval välja hõigati, ei olnud emotsioonid sugugi vähem intensiivsed kui aastakümneid tagasi, mil tema teekond alles algas. Linna sõnul on tegemist auhinnaga, mis kannab endas tervet tema elu ja loometeed, kuid see tuli talle endale suure üllatusena.
See hetk, kui Ivo Linna lavale kutsuti, oli täis siirust ja kergelt kohmetut rõõmu. Ta tunnistas, et kuigi pika karjääri jooksul on jagatud palju tunnustusi, on elutööpreemia siiski midagi märksa sügavamat ja kaalukamat. See ei ole lihtsalt järjekordne trofee riiulil, vaid tõestus sellest, et muusiku loodud väärtused ja laulud on jäänud inimestele lähedaseks läbi muutuvate aegade. Ivo Linna häälest oli kuulda kerget värelust, kui ta meenutas oma esimesi samme lavalaudadel, mõtiskledes, kui kaugele on teekond teda viinud.
Muusik rõhutas, et talle ei ole kunagi olnud kõige olulisemad auhinnad ega tiitlid, vaid pigem see vahetu kontakt publikuga, mis on teda hoidnud motiveerituna kõik need aastad. Iga kontsert, iga ühislaulmine on olnud tema jaoks elutöö lahutamatu osa. See preemia on aga justkui peegeldus sellest siirast suhtest, mida ta on aastakümnete vältel oma kuulajatega ehitanud. Linna vaatas lavalt saali, tundes tänulikkust kõigi nende inimeste eest, kes on tema loomingut saatnud tema pikalt ja säravalt teelt.
Oma mõtiskledes tunnistas Ivo Linna, et selline tähelepanuavaldus sunnib teda korraks peatuma ja tagasi vaatama. Ta ei ole mees, kes armastaks suurelt oma saavutustest kõneleda, kuid seekord oli ta märgatavalt liigutatud. See elutööpreemia pole mitte lõpp-punkt, vaid pigem vahekokkuvõte, mis annab jõudu edasi tegutseda. Ta on siiani täis energiat ja valmis uuteks projektideks, sest muusika on tema elu lahutamatu osa, mis paneb ta südame endiselt kiiremini põksuma.
See austav hetk jääb kahtlemata üheks tipphetkeks tema niigi sündmusterohkes karjääris. Ivo Linna on artist, kes on suutnud ühendada põlvkondi, pakkudes meile laule, mis on saanud osaks meie ühisest kultuuripärandist. Kui ta lõpuks auhinna vastu võttis, oli saalis tunda erilist atmosfääri – austust ja armastust mehe vastu, kes on jäänud iseendaks ka pärast aastakümneid tähelepanu keskpunktis olemist. See üllatus, nagu ta ise ütles, on talle tõeliseks auks, mis kinnitab, et tehtud töö on jätnud sügava jälje.
