Eesti freestyle‑suusatamise kuninganna Kelly Sildaru seisab Milano–Cortina taliolümpia nädalal silmitsi mitte lihtsalt võistlusega, vaid millegi palju sügavamaga – tema enda piiritult keerulise teekonnaga tagasi maailma tippu. 24‑aastane Sildaru, kelle nimi on spordis ilmselt kõigi huultel, rääkis ERR‑iga avameelselt sellest, kuidas ta on taastunud pärast rasket põlveoperatsiooni ja vigastusi, millest rääkimine paneb tema südame ikka veel kiiremini põksuma.
Kelly teekond selleni pole olnud sirgjooneline. Noores eas nädalate viisi X Gamesi võidud, seejärel medalid ja tuhanded fännid – kõik see oli tema elu osa alates ainult 13. eluaastast, kui ta võitis X Gamesil kuldmedali ja sai üheks noorimaks talispordi legendiks. Kuid meelde tuleb ka teine külg: ta pidi 2018. aasta Pyeongchangi olümpiamängudelt eemale jääma ränga vigastuse tõttu, mis siis peaaegu lõpetas tema karjääri enne, kui see tõeliselt algas.
Nüüd, pärast pikki taastusravi aegu ja mõtteid, kas teha pauk tagasi või loobuda, on Kelly tagasi lumel – ainult poolepipe’i võistlusele keskendudes, et anda endast kõik maailma parimate vastu. Ta tunnistas, et treeningud kõrgmäestikus Livignos andsid talle enesekindlust, mille nimel ta on aastaid töötanud, ja isegi vanad trikid, mida ta polnud pärast vigastust pikka aega teinud, tulid loomulikult tagasi.
Ta rääkis, et keskendumine ainult ühele võistlusele on valik, mis aitas tal vaimselt tugevaks jääda. Varem oli tal võistlustel palju ülesandeid: slopestyle, big air ja halfpipe – kõik need nõudsid erinevaid oskusi ja keskendumist. Nüüd, olles sellest koormast vabastatud, tunneb ta, et võib panna oma jõu täielikult ühte kohta.
Kelly ei varja, et olümpiavõistlusel on alati olnud surve suur. Iga hetk on täis ootusi, meenutusi ja mõtteid varasemast – eriti seoses tema pronksmedaliga, mille ta noppis Pekingis 2022. aastal. See medal meenutab talle iga päev, miks ta on siin ja millest ta on läbi tulnud.
Ent sellel õhtul ei olnud Olympic Park ainult Kelly heade emotsioonide näitamiseks – see oli pingete ja väikeste hirmude koht. Ta tunnistas, et mõnikord mõtleb ta vigastuste üle tagasi ja see paneb ta end natuke haavatavana tundma. Isegi siis, kui ta fokusseerib hetkele, kus ta just lõpetab kvalifikatsiooni ja valmistub järgmiseks sõiduks, ei kao see tunne täiesti.
Üks suur teema, millest Sildaru rääkis, oli ka selle spordi ohtlikus. Freestyle‑suusatamine nõuab riskide võtmist iga hüppe ja pöördega ning Kelly tunneb neid riske paremini kui keegi teine. Ta ütles, et isegi väiksem tuulepuhang või hetkeline eksimus võib maksta kallilt kätte – ja selline teadlikkus on osa sellest, mis teeb tema tagasituleku nii vapraks kui ka südantlõhestavaks.
Sildaru ei jäta mainimata ka teisi tippu suusatajaid, sealhulgas hiigelsuurt konkurenti Eileen Qu’d, kes on Milano olümpial juba mitu medalit võitnud ja uhkelt maailma parimate hulka kuulub. Ehkki Kelly on nendest võistlustest eemal olnud, ei näe ta seda vaenuna, vaid pigem spordi kasuks, sest Qu ja teised tipud tõstavad kogu ala tähelepanu alla.
Kelly elu ei keerle aga ainult võistluse ümber. Ta tähistas hiljuti oma sünnipäeva Livignos üsna tagasihoidlikult – väikese koogiga ja lähedaste seltskonnas – ning loodab peagi oma perega seda hetke veelgi tähistada. See peegeldab tema uusimat hoiakut: võistlus ei ole ainult medalite küsimus, vaid see on ka armastus selle spordi ja elu vastu, mis on teda viimased kümme aastat kuumutanud.
Kelly teekond Firenze olümpia staadionilt Livignosse, üle igapäevaste pettumuste ja valude, on näidanud, et ta ei ole lihtsalt sportlane – ta on naine, kes on otsustanud näidata kogu maailmale, mida tähendab tulla tagasi, kui ollakse peaaegu ära murdunud. Ta võistlejatena omamoodi kunstnik, kes maalib oma teed tipptasemele iga uue sõiduga, mille ta sooritab, ja iga valuliku mälestusega, mille ta võib muuta tugevuseks.
