Pärnamäe surnuaia kitsal teel ei paistnud alguses midagi erakordset – aga hetk hiljem oli kohal kogu piirkond, mis oli tulnud hüvasti jätma Eesti ühe armastatuima filmikunstniku ja režissööri Kalju Kivi viimasel teekonnal. See oli päev, mida keegi ei unusta kiiresti.
Kalju Kivi elu oli täis loomet ja loovust, kuid tema viimane avalik lahkumine paistis silma sellega, kuidas iga samm tema kirstu suunas oli täidetud vaikse kuulamise ja ootamatu emotsionaalse raskusega. Pärnamäe kabeli ees olid kogunenud inimesed, keda ühendab üks sügav mälestus: see mees oli loonud kujundusi ja visuaalseid maailmu, mis jõudsid Eesti filmikunsti tuhandete vaatajateni.
Sündmuse atmosfäär oli nii austav kui ka intensiivne. Inimesed seisisid rivis ja vaatasid vaikides, kuidas Kalju Kivi lähedased pidasid kõnesid, milles meenutati tema kõige olulisemaid teoseid, tema kaastööd ning seda, kuidas ta mõjutas filme nagu „Nimed marmortahvlil”, „1944” ja paljusid teisi, kus tema kunstiline nägemus oli saatnud vaatajaid läbi emotsioonide ja ajastute.
Mitmed külalised ei suutnud peita oma liigutust, kui nad kuulsid, kuidas inimesed jagasid lugusid hetkest, mil Kalju Kivi looming oli nende südamesse jätnud kustumatu jälje. Mõned meenutasid lapsepõlve, teised rääkisid sellest, kuidas ta õpetas noortele filmitegijatele kunsti sügavat tähtsust ja teistega jagamise väärikust. Kõigil huultel oli tänu ja igatsuse varjund.
See päev Pärnamäel ei olnud lihtsalt matus – see oli ka suur austusavaldus ühe inimese elule, kes oli andnud Eesti filmikunstile hingamise ja värvi. Kalju Kivi jääb mälestustesse mitte ainult oma tööde tõttu, vaid ka nende inimeste kaudu, keda ta inspireeris ja puudutas.
