Eesti muusikamaailm jäi hiljuti vaiksemaks – lahkus räppar Gameboy Tetris, kodanikunimega Pavel Botšarov, kes suri 40-aastaselt. See kaotus puudutas sügavalt nii fänne kui ka tema lähimaid kolleege, kuid eriti valusalt tabas see neid, kes jagasid temaga lava, stuudiot ja elu hetki. Nende seas ka nublu, kes ei jätnud oma tundeid enda sisse, vaid pani need kirja nii ausalt, et iga sõna kandis endas midagi enamat kui lihtsalt mälestust.
Sotsiaalmeedias avaldatud postituses meenutas nublu oma sõpra mitte kui lihtsalt muusikut, vaid kui inimest, kes jättis sügava jälje. Ta kirjutas, et ei tajunud Gameboy Tetrises kunagi kübetki kadedust – ei enda ega kellegi teise suhtes. See lause jäi kõlama, sest just selline omadus on muusikamaailmas haruldane ja sageli peidetud pingete taha.
Need sõnad ei olnud pelgalt viisakas hüvastijätt. Need kõlasid nagu siiras tunnistus millestki, mida ei saa teeselda. Nublu meenutus pani paljud mõtlema, kui palju jääb tavaliselt avalikkuse eest varju – millised suhted, milline toetus ja milline vaikus kahe loo vahel tegelikult eksisteerib.
Lisaks sõnadele jagas nublu ka fotosid ja videoid, mis avasid veel ühe ukse nende ühiste hetkede maailma. Kaadrid ei olnud pelgalt meenutused, vaid killud ajast, kus kõik tundus veel kestvat. Seal olid hetked lavalt, stuudiost ja võib-olla ka täiesti tavalistest päevadest, mida keegi ei osanud tol hetkel eriliseks pidada.
Gameboy Tetris ei olnud lihtsalt nimi muusikas. Ta oli osa sellest energiast, mis ühendas erinevaid artiste ja lõi midagi, mida publik mäletab veel kaua. Tema koostöö nubluga ei olnud juhuslik – see põhines usaldusel, mõistmisel ja ühiselt jagatud tunnetusel, mida ei saa kunstlikult luua.
Just seetõttu kõlas nublu hüvastijätt nii tugevalt. Seal ei olnud suuri loosungeid ega dramaatilisi liialdusi. Oli ainult ausus. Ja võib-olla just see ausus pani inimesed peatuma, lugema uuesti ning tundma, et nende kahe vaheline side oli midagi enamat kui lihtsalt muusika.
Sellised hetked toovad alati esile ühe valusa tõe – kõige olulisemad asjad saavad sageli nähtavaks alles siis, kui neid enam puudutada ei saa. Nublu sõnad jäid kõlama mitte ainult mälestusena, vaid ka meenutusena sellest, milline inimene Gameboy Tetris tegelikult oli nende jaoks, kes teda päriselt tundsid.
