Eesti meediamaastiku värvikas ja kartmatu tegelane Anu Saagim on aastakümneid olnud naine, kes ei karda tähelepanu. 63-aastane seltskonnadaam ja saatejuht on harjunud kaamerate välkude, julgelt lõigatud kleitide ja pilke püüdvate fotodega. Kuid hiljuti tabas teda hetk, mis pani korraks peatuma ja iseendale otsa vaatama.
Anu tunnistas, et vihastas enda peale. Põhjus oli ootamatu: ta oli taas nõustunud pesufotodega, kuigi kunagi lubas endale, et sellist asja enam ei tee.
Aastaid tagasi, kui ta oli peaaegu viiekümnene, astus ta kaamera ette Playboy fotosessiooniks. Tollal arvas ta, et see jääb viimaseks korraks, kui ta end nii paljastavalt näitab. Ta meenutab, et mõtles sel hetkel: nüüd on kõik näidatud ja see peatükk saab läbi. Elu läks aga teisiti.
Pärast seda hakkasid pakkumised tulema üha uuesti ja uuesti. Bikiinifotod, pesuseeriad, julged pildistamised – huvi tema vastu ei kadunud kuhugi. Anu üle naljatatakse endiselt nii Eestis kui ka Soomes ning tema varasem poolalasti foto on isegi maalina Tallinna restorani lakke jõudnud. See on märk sellest, kui tugeva jälje ta on aastate jooksul jätnud.
Seekord õnnestus Anu uuesti kaamera ette meelitada Tallinna pesubrändil BonBon Lingerie, mis on käsitööna valminud aluspesu tootnud juba kaks aastakümmet. Just nende jaoks sündis fotosessioon, mida Anu nimetab nüüd oma viimaseks.
Kuigi tulemused on silmapaistvad, ei olnud pildistamine alguses sugugi lihtne. Võtteplatsil oli temaga koos ka umbes kahekümnendates modell, kelle täiuslik nahk ja nooruslik välimus panid Anu hetkeks kõhklema.
Ta tunnistas, et oli alguses üsna halvas tujus. Võrdlus noore modelliga tekitas isegi väikese ebakindluse. Kuid lõpuks otsustas ta keskenduda sellele, mis tegelikult loeb – lõpptulemusele. Ja kui fotod valmis said, tundis ta, et töö tasus end ära.
Sellest hoolimata ütleb Anu kindlalt, et nüüd on piir käes. Ta rõhutab, et need pildid jäävad tõesti viimasteks, kus ta poseerib aluspesus.
Vanus ise ei tekita temas erilisi tundeid. Kuuekümnendatesse jõudmine ei ole tema jaoks midagi dramaatilist. Ta ütleb, et meenutab oma vanust ainult siis, kui keegi teine seda mainib. Vaimult tunneb ta end endiselt sama energilise ja uudishimuliku tüdrukuna nagu varem.
Ta teab siiski, et vanus on teema, millega inimesed püüavad vahel teisi rünnata, kui neil enam midagi muud öelda ei ole. Anu suhtumine on lihtne: ta ei lase sellel end määratleda.
Armuelu osas on ta aga teinud selge otsuse. Viimasel ajal on palju räägitud trendist, kus vanemad naised käivad nooremate meestega. Anu sõnul pakuvad noored mehed talle tõesti sageli oma seltskonda, kuid see ei tekita temas enam huvi.
Tema sõnul on põhjus väga lihtne. Nooremate meestega ei ole tal lihtsalt millestki rääkida. Vestlused jäävad pinnapealseks ja see ei paku talle enam midagi.
Ta nimetab selliseid suhteid isegi sõnaga “boy toy” – mänguasjadeks, mis ei kanna endas tõsist sisu. Ta tunnistab siiski ausalt, et ka tema elus oli periood, mil ta nautis nooremate armastajate tähelepanu.
See etapp on nüüd aga lõppenud.
Praegu otsib Anu enda kõrvale hoopis teistsugust meest. Teda köidab küps härrasmees – keegi, kellega saab rääkida, naerda ja maailma üle arutleda. Keegi, kes pakub rohkemat kui lihtsalt noorust.
Ja kuigi tema elu on endiselt täis sündmusi, pidusid ja tähelepanu, ütleb ta, et kõige tähtsamaks on muutunud hea enesetunne ja tasakaal. Just sellepärast tahab ta kaamera ees mõne ukse enda jaoks sulgeda – vähemalt selles peatükis.
