Valeri Kirsi nimi oli aastaid lahutamatult seotud Eesti missindusega – ja mitte lihtsalt osalemise tasandil, vaid kui liikumise hing ja nägu. Tema elutee, mis algas 4. mail 1945 sõjajärgse Eesti keerulistes oludes, jõudis nüüd rahuliku lõpuni, jättes endast maha sügava jälje nii kultuuris kui ka inimeste mälestustes.
Tema lapsepõlv ei olnud lihtne. Tagasihoidlikud olud, nagu tol ajal paljudel, kujundasid temas visaduse ja sihikindluse, mis hiljem saatis teda igal sammul. Haridusteed alustas ta Laiuse koolis, liikus edasi Pedja ja Vaimastvere kaudu ning lõpetas Jõgeva keskkooli. Seejärel tuli kohustuslik teenistus Nõukogude armees, mis oli osa tollasest reaalsusest. Pärast seda otsustas ta valida õigusteaduse tee, astudes Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1973. aastal.
Tema karjäär ei jäänud aga kitsalt juristitöö piiridesse. Kuigi ta alustas NGK Linda ettevõttes juristina ja töötas seal aastaid, viis elu ta peagi hoopis loovamasse maailma. Meedia ja kommunikatsioon tõmbasid teda üha enam – ta töötas nii Eesti Raadios kui ka Eesti Televisioonis toimetajana. 1980. aastatel sai temast reklaamiklubi Mainor direktor, mis avas talle uksed täiesti uude sfääri – sündmuste loomise ja korraldamise maailma.
Just seal hakkas küpsema idee, mis muutis kõike. Ilu ei olnud tema jaoks pelgalt väline nähtus – see oli keel, mis ühendas inimesi. Ta armastas ilu kahes täiesti erinevas vormis: vanades autodes ja missivõistlustes. Esmapilgul vastuoluline, kuid tema jaoks täiesti loogiline kombinatsioon. Ta ise naljatas sageli, nimetades end Eesti esimeseks “meessünnitajaks”, viidates oma rollile uute misside “sünnis”.
aastate lõpp tõi kaasa murrangulise sammu. Muutuste tuules sündis tema peas idee taastada Eestis üleriigiline iludusvõistlus. See ei jäänud pelgalt mõtteks – see kasvas kiiresti reaalsuseks. Konkursid hakkasid taas toimuma, tuues kokku tuhandeid inimesi ja andes uue hingamise kogu missindusele. Miss Estonia ei olnud enam lihtsalt sündmus, vaid kultuuriline nähtus, mis pani inimesed rääkima, kaasa elama ja unistama.
Aastate jooksul kujunes temast selle maailma keskne kuju. Ta ei olnud ainult korraldaja – ta oli visionäär, kes nägi ilu laiemas tähenduses ja suutis selle lavale tuua. Tema eestvedamisel sündisid ka mitmed teised konkursid ning tema mõju ulatus kaugele üle ühe projekti piiride.
Kuid tema elu ei piirdunud ainult missindusega. Vanatehnika oli tema teine suur kirg. Ta lõi klubisid, korraldas üritusi ja kogus masinaid, millel oli oma lugu. Need kaks maailma – glamuur ja tehnika – elasid temas kõrvuti, luues ainulaadse isiksuse, keda oli raske võrrelda kellegagi teisega.
Tema lahkumine ei tähenda siiski lõppu. Vastupidi – tema loodud traditsioonid, tema inspireeritud inimesed ja tema ellu toodud ilu jäävad alles. Need elavad edasi igas konkursis, igas laval säravas naeratuses ja igas mälestuses, kus tema nimi veel kord esile kerkib.
Valeri Kirss ei olnud lihtsalt inimene, kes korraldas üritusi. Ta oli looja, kes muutis ühe idee liikumiseks ja jättis endast maha pärandi, mida ei saa mõõta ainult sõnadega.
