Avalikkuse eest pikaks ajaks kadunud ja rambivalgusest eemaldunud särav Enni Britta on ootamatult naasnud, kuid mitte glamuursetel punastel vaipadel, vaid hoopis kohtades, kus lõhnab bensiini ja värske õli järele. See ootamatu kannapööre on jätnud paljud tema endised austajad ja jälgijad hämmingusse, sest keegi ei osanud oodata, et habras ja silmapaistev naine vahetab seltskonnaelu müra ja sära karmide töökodade ning tehnilise maailma vastu.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/15/12656447t1h8e7e.jpg)
Täna tunnistab Enni Britta avameelselt, et teekond sellesse meeste maailma ei olnud sugugi kerge jalutuskäik. Ta kirjeldab ausalt oma sisemist heitlust ja hirmu, mis teda uuele rajale asudes saatis. Enni ei varja, et tema suurimaks hirmuks oli teadmatus, kas teda selles väga maskuliinses ja kohati konservatiivses valdkonnas üldse tõsiselt võetakse. Ta tundis pidevalt, et peab oma kohta ja professionaalsust topelt tõestama, et keegi ei näeks temas vaid ilusat fassaadi, vaid tõelist asjatundjat.
Enni Britta meenutab, kuidas ta algusaegadel tundis end võõrkehana, kus pilgud olid hinnangulised ja skeptilised. Ta pidi endale selgeks tegema, et tema edu selles vallas ei sõltu mitte sellest, kuidas ta välja näeb, vaid sellest, kui põhjalikult ta suudab end tehniliste nüanssidega kurssi viia. See oli eneseületus, mis nõudis tohutut tahtejõudu ja pühendumist. Ta mõistis peagi, et austus ei tule mitte staatuse, vaid teadmiste ja raske töö kaudu.
Täna, olles sellesse maailma sügavalt sukeldunud, tunneb ta end palju enesekindlamalt. Enni tõdeb, et see hirm, mis teda alguses halvas, on asendunud kire ja ambitsiooniga. Ta ei ole enam see naine, kes vajab teiste heakskiitu, vaid tegutseb omas elemendis. Ta on õppinud, et piirid, mida meile ühiskonnas ette seatakse, on tihtipeale vaid meie endi peas kinni. See, kuidas ta on suutnud end tõestada meestekeskses maailmas, on andnud talle hoopis teistsuguse sisemise rahu ja tasakaalu.
See drastiline muutus tema elus ei ole olnud pelgalt karjäärivalik, vaid sügavalt isiklik ja vaimne rännak. Enni Britta on leidnud uue hingamise kohtades, kus väärtustatakse tegusid ja konkreetseid tulemusi. Ta naudib täiel rinnal seda vabadust, mida pakub anonüümsus ja võimalus areneda väljaspool tüüpilisi ootusi, mida ühiskond talle kui avaliku elu tegelasele varem pidevalt peale surus. See on lugu sellest, kuidas naine leidis oma koha maailmas, kus teda alguses keegi näha ei osanud.
