Eesti filmimaailm on jäänud vaiksemaks. 12. märtsil lahkus meie seast Peeter Simm – nimi, mis on aastakümneid kandnud endas loovust, tundlikkust ja sügavat inimlikkust. Tema looming ei olnud lihtsalt filmid, vaid lood, mis puudutasid ja jäid elama.
Peeter Simm sündis 24. veebruaril 1953 Kiviõlis – tööstuslinnas, kust algas tee, mis viis ta suurtele ekraanidele ja rahvusvahelistele festivalidele. Juba teismeeas otsustas ta kodust lahkuda, et õppida Nõo keskkooli füüsikaklassis – samm, mis näitas tema sihikindlust ja sisemist rahutust millegi suurema poole.
aastal lõpetas ta cum laude Moskva maineka kinematograafiainstituudi režii erialal. Tema diplomitöö, lühimängufilm Võsakurat, andis juba aimu autorist, kes ei kartnud rääkida lihtsatest, kuid sügavatest lugudest.
Aastatel 1975 kuni 1993 töötas Simm Tallinnfilmis, kujundades oma käekirja ja tõustes Eesti kino üheks olulisemaks nimeks. Hiljem, 1993. aastal, oli ta üks Lege Artis Film stuudio rajajatest – samm, mis tähistas uut ajastut Eesti filmimaastikul.
Tema läbimurre saabus 1980. aastatel filmiga Ideaalmaastik, mida peetakse siiani üheks Eesti kino tippteoseks. Kuid mitte ainult täiskasvanud ei leidnud temas oma loo jutustajat – Arabella, mereröövli tütar kinnistas ta ka laste südamesse, luues mälestusi, mis saadavad terveid põlvkondi.
Peeter Simm ei jäänud ainult kodumaale. Tema filmid jõudsid ka rahvusvahelistele areenidele: Inimene, keda polnud valiti Cannes’i programmi ning Head käed osales Berliini festivalil, kus see pälvis ka tunnustuse. Need hetked kinnitasid, et tema loomingul on jõud kõnetada ka väljaspool Eestit.
Viiekümne aasta jooksul lõi ta 11 täispikka mängufilmi, 19 dokumentaalfilmi, seitse lühimängufilmi ja kolm teatrilavastust. Tema dokumentaalid puudutasid ühiskonna valupunkte, tõid esile kultuuritegelasi ja sportlasi ning talletasid killukesi Eesti mälust. Lisaks töötas ta telesaadete ja kinokroonika kallal ning andis oma panuse ka lastefilmide dublaažis.
Õpetamine oli tema elu lahutamatu osa. Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide koolis kujunes temast õppejõud, keda tudengid mäletavad nii nõudliku juhendaja kui ka inspireeriva mõtlejana. Ta ei andnud ainult teadmisi – ta pani mõtlema ja otsima oma häält.
Tema panust on korduvalt tunnustatud. 2001. aastal pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2021. aastal Kultuurkapitali aastapreemia, 2024. aastal Pimedate Ööde filmifestivali elutööpreemia ning 2025. aastal riikliku kultuuri elutööpreemia. Need ei olnud lihtsalt auhinnad, vaid märgid tema mõjust ja tähendusest.
Peeter Simmi loomingus kõlas alati läbi inimlik soojus. Ta ei rääkinud suurtest ajaloolistest pöördepunktidest, vaid väikestest, peaaegu märkamatutest hetkedest – inimestest, kes elavad oma elu, armastavad, kaotavad ja leiavad taas lootust. Tema lood ei püüdnud maailma muuta, kuid puudutasid seda sügavamalt, kui sageli märgatakse.
Tema lahkumine jätab tühimiku, mida ei ole võimalik täita. Kuid tema filmid, tema mõtted ja tema õpilased kannavad edasi seda, mida ta alustas. Mälu ei kao – see elab edasi igas kaadris, igas loos ja igas inimeses, keda ta inspireeris.
