Eesti teatrisaalid on jäänud vaiksemaks, sest meie seast on lahkunud tõeline hiiglane. Aarne Üksküla, mees, kelle nimi sümboliseeris aastakümneid professionaalsuse tippu ja inimlikku sügavust, on saatuse tahtel areenilt lahkunud, jättes maha pärandi, mis võtab põlvist nõrgaks. See ei ole lihtsalt ühe näitleja kaotus, vaid terve ajastu lõpp, mis on pannud nutma nii kolleegid kui ka publiku, kes teda jäägitult armastas.
Tema kaasteelised ja õpilased meenutavad teda kui meest, kelle kohalolu muutis ruumi energiat. Kõik, mida Üksküla laval või ekraanil tegi, oli märgistatud sõnaga “geeniaalne”. See polnud kunagi odav populaarsus ega väline bravuur, vaid midagi palju sügavamat – see oli aristokraatlik rahu ja täpsus, mis on omane vaid suurimatele meistritele. Teatrirahvas räägib sosinal ja aukartusega sellest, kuidas Aarne suutis vaid ühe pilgu või pausiga öelda rohkem kui teised pikkade monoloogidega.
Lähimad kolleegid meenutavad murdunud häälega, et Üksküla ei teinud kunagi järeleandmisi kvaliteedis. Ta oli nõudlik nii enda kui ka teiste vastu, kuid samas säilitas ta alati selle erilise soojust kiirgava aura. Tema rollid, olgu need draamas või komöödias, olid alati viimistletud viimse detailini. Inimesed, kes temaga koos töötasid, tundsid end väljavalitutena, sest Aarne lähedus õpetas neile elutarkust, mida üheski koolis ei jagata. See oli koolkond ise, elav legend, kes ei vajanud kunagi valjusid prožektoreid, et särada – tema sisemine valgus oli piisavalt ere.
Tänavad ja teatrikohvikud on täis mälestusi mehest, kes oli ühtaegu kättesaamatu autoriteet ja samas nii omane. See valus hüvastijätt on puudutanud tuhandeid südameid üle kogu Eesti. Igaüks, kes on kordki näinud teda laval, kannab endas killukest sellest maagiast, mida suutis luua vaid tema. See tühimik, mis tekkis Pärnu maanteel asuva Draamateatri seinte vahele ja teleekraanidele, on hoomamatu. On raske leppida mõttega, et me ei kuule enam seda iseloomulikku häält ega näe seda tarka, veidi muigvel pilku uutes rollides.
Täna mälestame me mitte ainult näitlejat, vaid meest, kes õpetas meile, mida tähendab olla inimene. Tema lahkumine on meile meeldetuletus ajutisusest, kuid tema looming jääb igaveseks Eesti kultuuri kullafondi. See on kummardus meistrile, kes andis endast kõik ja rohkemgi veel, kuni viimase hetkeni. Meie kohus on hoida seda leeki, mille ta süütas, ja mäletada seda uskumatut elegantsi, millega ta läbi elu ja rollide kõndis. Puhka rahus, kallis õpetaja ja eeskuju – sinu jäljed Eesti mullas on kustumatud.
