Anne Veski nimi on aastakümneid olnud Eesti muusikamaastikul midagi enamat kui lihtsalt artist – see on omaette nähtus. Tema hääl, lavaline olek ja äratuntav energia on loonud kuvandi, mida on peetud lausa ajatuiks. Kuid just nüüd, kui üha sagedamini räägitakse noortest tegijatest ja võimalikest mantlipärijatest, tõmbab Veski sellele teemale selge joone alla.
Tema sõnul ei ole vaja otsida kedagi, kes astuks tema jälgedesse või kannaks edasi täpselt sama rolli. Ta ei usu ideesse, et peaks tekkima “uus Anne Veski”. See mõte tundub talle lausa võõras. Tema hinnangul ei ole sellist vajadust olemas – iga artist peab leidma oma tee, oma kõla ja oma loo.
Veski rõhutab, et ajad on muutunud. Muusika, publik ja lavakultuur on täiesti teistsugused kui siis, kui tema alustas. Just seetõttu ei ole mõistlik võrrelda uusi tulijaid mineviku legendidega ega panna neile peale ootust, et nad peaksid kedagi kordama. Tema meelest sünnivad tõelised tähed just siis, kui nad julgevad olla ise, mitte kellegi vari.
Samas ei varja ta, et tal on hea meel näha noori artiste, kes tulevad lavale julgelt ja oma näoga. Ta jälgib toimuvat huviga, kuid ei tunne vajadust kedagi esile tõsta kui enda järeltulijat. Tema jaoks on oluline, et Eesti muusika elab ja areneb – mitte see, et keegi võtaks üle konkreetse nime või rolli.
Aastate jooksul on Veski loonud midagi ainulaadset, mida ei saa lihtsalt edasi anda nagu teatepulka. See on kombinatsioon kogemusest, ajastust, iseloomust ja publikuga tekkinud erilisest sidemest. Just see teebki tema sõnumi nii kindlaks: iga ajastu loob oma tähed.
Ja võib-olla peitubki selles tema mõtte kõige tugevam tuum – mitte keegi ei pea olema järgmine Anne Veski, sest igaüks võib olla esimene iseenda moodi.
